Ühest imearmsast kohtumisest

Germani õpilaste kontserdil laulis hästi noor laulja Mia - Laura. Proovis juba naeratas ta mulle soojalt. 

Kui lõpuks hakkasime koju minema, tuli ta emaga minu juurde. Küsis, kas mäletan teda.... Ja kui oli paar sõna öelnud, kus nägime, siis meenus mulle... 

Tartu Kesklinna kool. Minu näitus. Minu kunstitund, kus lapsed joonistasid ja maalisid jalgadega. Üks väike tüdruk, teisest või kolmandast klassist,  tegi delfiine... Nagu minu maalil "Hüpe".

See oli ka kaheksa pool aastat tagasi. 

Mia - Laura nüüd tegelebki kunstiga. Nagu kiirelt aru sain rohkem keraamikaga, kui maalimisega... 

Ja minu meelest on tal omanäoline väga hea lauluhääl. 

Kallistasime. 

Kinkisin vahvale neiule oma raamatu. 

Niisugustes hetkedes on küll nutuklomp kurgus ja tean, et mu (säravaid ja rõõmsaid) tegemisi/pingutusi on olnud vaja...

Mida ja miks üleüldse kardame

 Sellele loole olen ammu mõelnud, kas kirjutada või mitte - kas julgen või... Natuke kartsin, kuid mida kartsin  või kardan - ma ei tea ausalt.

Kas kardan iseend ja oma tõde, omaenda sõnu, mõtteid, tundeid...

Kindlasti mitte. Kui see nii oleks, siis see ei oleks enam mina... ´

Iseenda kaotamine on ka kartmine.

Kui ma sündisin, siis ma EI kartnud elama jääda. Ei kartnud jääda eriliseks, nii füüsiliselt, vaimselt ega hingeliselt. Ei kartnud ratastooli.

Tagant saan julgelt nii öelda.

Küllap teadsin, et ükskord tuleb ka taas surm. Küllap esimestel eluminutitel  nägin surma väga lähedalt - ei mäleta, usun, et mitte mäletamine on normaalne - aga suremiseks polnud siis õige hetk. Usutavasti oli ja on jätkuvalt mind ja mu elu universumile vaja. Maailmale ka.

Nüüd olen veendunud, et maailm, mis lapsena lõputult suur,  on väikene universumis. Kardame nähtamatult ja tundmatult elu st universumit. Samas uurime põnevalt, mis on Jupiteril näiteks või kuulgi... Kardame, kui ei saagi eal teata või kui saame, kas oleme valmis selleks... 

Kas oleme  valmis suhtlema ufodega...

Mina kartsin omal ajal uskuda ingleid. Nii oli ju kombeks. Muinasjuttudes elasid inglid vaid. Kartsin uskuda Jumalat omaenda südames, sest Jumal tundus olema kirikutes ja Piiblis... Kuigi vaatasin lapsenagi  salaja taevast ja pilvi, ning palusin kedagi, keda ei julgenud ma tunta.

Viimasel ajal on veidi piinlik kõikidele öelda,. et inglid hoiavad meid alati. Sest ma ei tea, kuidas sellesse suhtutakse... Kuid mina usun ja tean seda.

Mulle on alati räägitud, et peab muutma maailma ligipääsevamaks, mitte ealeski maapealseid hinged ei räägi teeme universumigi lähedamaks... Arvan, et universum on ligipääsetav, kui ta on inimhingele lähedal. 

Kui tehakse midagi omamoodi südamest - see peakski olema võrdsus maailmas. Universumis kindlasti on see nii. Seal ehk ei otsidagi paaniliselt võrdsust taga, kas ollakse ilusam või inetum,  rikkam või vaesem, füüsiliselt liikuvam ... jne , seal loeb see ehk vaid, kuidas suudad  südamest oma elu elada, täpselt enda jõu ja nõu kohaselt. Ei grammigi vähem ega rohkem.

Minagi küsin nüüd - väga paljud on küsinud ja küsivad edasi - miks praegu räägitakse ja mõeldakse minimaalselt tervisest.  Kardetakse hullusti, et vaktsiinita ei saa kinno, poodi , tööle või kuhu iganea, kuid ... Olen siit sealt erinevaid juhtumeid - kõik on üht või teistpidi jahmatavad. Ei ole olnud midagi head. 

Hea on see, kui hinged jäävad ühte või teist viisi terveks ja säravaks. 

Usun, et kõige raskem ongi hinge terveks ravimine. Sest kummalisel kombel ei usuta omaenda hinge kui kõrgema olemust. Minagi ei teadnud või kartsin  teadvat, mis hing on... Mulle on olnud oluline alati jääda iseendaks. Hingeta oleks see võimatu. Viimaste aastate arusaamine vägagi.

Ma pole iial häbenenud oma keha. Mul on omas kehas super olla.

Tõesti ma nagu lendlen valguses...

Kardetakse pimedust. Kardetakse ka päikest. Päike võib tõesti silmi pimestada. Ma olen õppinud kirjutama ja ütlema aastaid valgus. Valgus ei tee haiget. Kui kunagi sellest räägiti mulle, siis kartsin natuke ja päris ausalt. Ma ei saanud aru, kuidas päike polegi selline valgus nagu valgus ise... Päike ka väga tähtis. 

Kardame,  kui on vähe raha või oled rikas... Kardame, kui oleme töökad - võib läbi põleta.  Kardame, kui oleme töötud. Kardame, kas me loomine, teistele ´meeldib või ... Mõtlemata, et mulle endale meeldib see loovus. Vastasel juhul ei teeks ´loovalt ega midagi.

Me kõik oleme loojad. 

Oma elu loojad. Ei ole paremaid ega halvemaid loojaid.

Igaühe elu on püha. 

Ä'rge kartke seda mõistmast. Vahel siiski kardame seda.,

Kardame usaldust. Ei usaldada iseennast kõigepealt. Aga tihti ei näe seda, sest kardame. Kõik teised peavad meie eest usaldama ning siis hakkame kartma, kas see on see, mida soovime usaldada. Kardame vastutada ja otsustata iseenda eest. Kuidas saame siis vastutada ja otsustada teiste eest... 

Tänapäeval kardame olla maskita või maskiga...

Oleme siis iseenda näoga ja ärme karta.

Kardame olla terved ja haiged....  Nüüd kardame ainult köhatagi... See on juba hirmus. Kuid kõik muud  ohud ja haigused ja riskid - neile  kardetavasti ei mõelda eriti enam...

Igal sammul kardame ja ei teagi midagi kardame.

Ma ei ole üle poole aasta eriti uudiseid kuulanud ega vaadanud.

Kui aus olen, siis pole kunagi tahtnud negatiivseid uudiseid. Ma ei mõista nendes hirmu... Lapsena juba. 

Elan oma elu. See on praegu parim, mis olla saab. 

Eks vähe kardan ka, päris ausalt. Enda pärastki. Püüan valmis olla kõigeks, kuid ma ei mõtle ette ega üle. Tuleb see , mis tulema peab.

Kardame olla abivajajad ja aitajad.

Lõputu kartmine. Kartmine istuda - astuda valesti.

Kartmine armastada valesti.

Vihata valesti kardetakse ka. 

Ja siis tuleb igaühe ellu üks hetk, kus seesama kartus muutub ei - millegiks... 

Saabub surm. 

Mina isiklikult usun, et oma Põhjanaela taga ei olegi kartust... 

Ja siis kogu  kartuse ja hirmu edasi külvamine ja edasi andmine on  mõttetu...

Kui oleks päev , kus on kõik julge ja sõbralik. Kartmatu päev. 

Kuidas oleks siis elu...

Germani laulutähed

 

Kui teed südamest omamoodi midagi, siis saabki olla täht. See ongi võrdne maailm. Ja väga avatud universum 💖

Minu esinemine Germani õpilaste kontserdil

Minu kõrval isiklik abistaja Mirjam. 

Kontserdist tegi videod  Enn Fischer.

Mul endal hea õppida oma esinemis vigu. Hääl vahel ebakindel... Esimest korda lugesin oma luuletusi rahva ees...

Pärnu eile

 

Enne EEEE-d ´jooksin merestki  läbi... Usun, et Karel muigas, kus ta iganes ...  

Rohkem sõnu siin kohal polegi vaja..

Pärnus on nii palju uusi loomi ja purskkaeve, pargid uutmoodi  😀 Kahjuks jalutasime kiiresti mere äärest tagasi. Siiski oli see reis üldiselt nii pikk sel aastal...

                                                                       Helenaga.

Eilsest Eraelust ei ole ühtki pildi. Küll tehti täispikk video kogu vestlusõhtust. Seda palus keegi daam ratastoolis, kes elab hooldekodus. Ühtlasi palusin filmijalt Veikolt  videot ka endale. 

Vestlusõhtu läks hästi. Jäin rahule.  Kiriku saal armas väike, aga mu puudehunnik mahtus ilusti ära. Lõpuks ütlesid kõik, et ei näe enam puudehunnikut - ma arvan, et sellega on öeldud, et õhtu õnnestus vägagi. Angie  ja Indrek ja Maarja laulsid taaskord super hästi. Palju oli nii nagu pidi, mitmed küsimused olid uued, lapsedki esitasid küsimusi... Rääkisin hooldekodu teemal, ja ei saanud meenutamata jätta Karelitki...

Aitäh, kes tulid kohale ja kuulasid - vaatasid, läksid koju säraval silmil. Mulle tundus nii vähemasti,    et säravaid silmi oli piisavalt.

Järgmine kord taas natu uutmoodi Eriti Eriline EraElu😉

Pärnu ootab täna

     Tulge hubasele ja mõnusale vestlusõhtule💖

Lauldes ei vaja ma tõlki!!!

 Selle avastasin endale Germani lauluõpilaste kontserdil - lauldes ei vajaks tõlki. 😊😉

Oli hästi mõnus kontsert. Mõnus olemine. Jõudsin  hilinemisega ka proovi. Sain teistega kooris hääle harjutusi teha - see oli hoopis uut mulle. Ja nüüd tean täpselt , et mulle pole kordagi German hinnaalandust ehk kergemini teinud, ma ei tea, kuid millegipärast vahel olen mõelnud nii... Vist ikka oma hääle ja kõnepuude tõttu. Samas teadsin, et German on super , kes oskab... Täna sain kinnitust, et puue ei loe, kõik muu loeb. 

Ma pole varem näinud õpetajat, kes kogu keha ja hingega iga õpilasele kaasa elab... German tegi seda. Sellest oli ja on mul imeliselt palju õppida.

Oma luuletusega lugemisega ei jäänud ma ise rahule. Hääl vajus ära... Lihtsalt rääkimine oli mul parem häälekõla... See tähendab , trenn häälega. Ja siis laulan ka ükskord kontserdil.

Pildid hiljem... 

Homme Pärnu. Kõik on hästi.

Aitäh Mirjam ja Ants.

Väga super päev

 Hommikust alates üllatused. 

Kõik eraelu ei ole avalik. See ongi minu oma elu.

Homme siis on Germani õpilaste kontsert. Kuigi mina loen vaid oma luulet, on mul pabin sees. Olen  küll palju esinenud, kuid mitte kontserdil 😉 Oma luulet ei ole ka rahva ees lugenud... Meil on küll väike kontsert, kuid siiski minu jaoks uus loov väljakutse.

Veel rohkem on  pabin Pärnu sõidu pärast... See vist mulle omaks saanud läbi aegade, et viimasel minutil ei ole nagu ühtki autot ...     Õnneks on homme veel mõelda, kuidas paremini teha ja kellega minna. Kui keegi loeb ja läheb neljapäev Tartust Pärnu, andke palun igaks juhuks privaatselt teada, kas või sõnumiga 5529317. Internetist ja arvutist olen homme päeval kaugemal.

Loodan ja usun , et tuleb veel kaks super head päeva💖

32 aastat tagasi...

 ... olin Tallinnas. Invaühingus. 

Ma ei mäleta miks seal olin. Küllap oli mõni invaüritus... Aga mäletan Elgi sõnu, mida ta ütles mulle: "Ära kunagi jätta tegemata midagi, mida hiljem kahetsed, et miks ei  teinud." 

Ma olin 22. 

Täpselt siis oli Balti kett. Soovisin väga minna. Olla üks paljude seas, olla oma noormehe kõrval... Ei saanud  minna, ei julgetud lubada mind... Kuid mõtetes olin ketis. Ema natuke kartis millegipärast niisuguseid asju, kuigi välja seda ka ei öelnud... Vähemasti mulle tundus nii.

Mõtetes olin tänagi Balti ketis.  Täna lihtsalt ei saanud minna... 

Elgi  võis toona olla sama vana nagu mina praegu. 

Täna just mõtlesin, et issand kui noor olin ja kuhu on kadunud need 32 aastat... Südamest saan öelda, et ma  olengi teinud, mida olen soovinud, midagi eriti ei kahetse ... Kui on mõni asi, mida tahan teha, loodan alati, ehk kunagi saan ära teha... 

Ehk tuleb Balti kett veel ... ning saan minna päriselt, mitte vaid mõtetest... 

Ja praegu räägin mina ise noortele, et elage nii, et pole kahetsusi 💖😉😊

Piduõhtu kummalises EEEE tugitoolis

 

Eile Iseseisvus õhtul olimegi  isekesi 😀

Sõime jäätist.

Möllasime täispuhutavas kummalises tugitoolis. See on päriselt rannatooli moodi...  Arutasime, kas see võiks olla EEEE tugitool, hea kaasa võtta. Minu meelest võib küll!!! Annab vürtsi juurde... Kui õhtu lõpuks tühi ka, on hea öelda, minge koju magama...

Eile küll lasime ise kõik koos tooli tühjaks.

Läksime tuttu.

Jäin mõtlema, et minu kodus on olnud ikka ja alati lapsi . See on nii armas. Lasteta puuduks elul särts. 

Minu kõige väiksem abistaja Getter (2 aastane kohe varsti). 💖😉 Ta teeb kõik ära: söödab üks amps endale, teine mulle: tahab riietada, kuigi proovib ka endale kleite selga - noo mine tea, kas on ilusad mulle; kui vaja mind tõsta, kutsub emme appi jne. Viimastel päevadel kammib ka mu jutukseid. Ja Kass Bongot ta juba nälga ei jätta. Peseb nõusid, mis sest, et vesi pritsib põrandale, kuid selle eest  on ju vahva kraanikauss mul, kuhu hea ronida, et kraan lahti teha.

Ma ei tea ühtki last, kes ei armastaks minu köögikraanikaussi. 😂

Ma usun siiralt, et minuga olles saavad lapsed kogemused, et teistsugused inimesed on ka vaid kõige tavalisemad inimesed, ning üksteist peab abistama ja mõistma. 

Kujutasin, et olen laval... Lõpuks oli mugav ja kindel istuda. Isegi kiikusin 😂

Oli lõbus ja mõnus EEEE õhtu omaenda kodus, mis oli pisut Segasumma suvila moodi. 

See oli rohkem kui lend

 

Aasta tagasi... ´

Ja siiani meeles nagu oleks olnud just nüüd.

Sain aru, et mulle meeldib vabadus ja ´mõistsin, et elu ongi lühike ilus risk, kus tuleb lõpuks rõõmu tunta...

Kui nüüd keegi küsiks, kas hüppaksin veel ...

Vastus on kindel: Jah. 

Kuigi kardaksin ikka, kuid nüüd teaksin rohkem, kuidas naudida... ning näha seda võrratult nähtavalt ja nähtamatut elu...

Vabadusest

Vabaduse ingli maalisin üheksa pool aastat tagasi. Siis ma ei teadnud, milliseid mõtteid ta toaseinal peidab täna ning kui rahustavalt mõjub... 

Mõtlen, et ma ei olegi maalinud üht või teist maali juhuslikult. Nagu ei tee midagi juhuslikult... Juhuseid  polegi olemas. See saab järjest rohkem selgemaks... 

Lihtsalt ei pane seda kohe tähele... Kuidas ikka osata ette näha, kui ollakse praeguse hetkega nii ametis, et ei suudeta järgnevale hetkele mõeldagi...

Ei mõelda järgmisele hingamisele, kui tähtis see on... Kui seda ei ole, siis  varsti pole tähtis muugi, mis tundub oluline ja surematu... 

Tegelikult vabalt ja oskuslikult, kartmatu hingamine on elus kõige oluline. Isegi hingamine lakkab, kui saabub surm... 

Seni kuni Eestimaal hingamine kestab, on lootus vaba elule. Vabadusele, mida vaja iga inimhingele, et suudaksime üheskoos ilusti särada. Praegu on minul küll mõni moment tunne, et hingamisruumi ei taheta üleüldse jätta...  Kõige naljakam on see, et ratastool, mis paljude meelest on mind ahistanud, polegi mind eal ahistanud, aga järjest rohkem tajun ahistamist piirangustest, koroonast tingitud piirangutest... Kuigi kindlasti elan needki ilusti ja julgesti üle... Sest kõik on vaba. Tegelikult vaba on iseenda hing... 

Ehee...

     Mul on tunne, sügisel - talvel on mul loovalt tööd küllaga.  😊💖 See on vaid tõesti positiivne. Raamatu soovijad - saajad, kes on juba mu raamatu läbi jõudnud lugeda, on avaldanud soovi veel miskit lugeda minult... 

Aitäh raamatu "Kohvi jalaga, palun..." väga heade vastukajade eest.

Puhas rõõm on olnud neid lugeda.

Kuigi vahel ka uskumatu... Ma ei soovi end kangelasena... Sest elan ainult iseendana oma elu. Usun, et just see paelubki inimesi... Mul on hea meel, kui hakatakse mind lugedes mõistma, et igaühe elu on omaette väärtus.

Kui keegi veel ei tea, mis raamatus kirjutan, siis on võimalus raamatut osta minult ja lugeda. 😀

Järgmine raamat tuleb ka. 

Ehk selles kirjutan hoopiski, kuidas hakkasin laulma... 

Täna  usun ja seda usub Germangi, et järgmisel tema lauluõpilastel kontserdil võiksin minagi laulda... 25. augustil loen luulet. Kes tahab väga tulla, saab pileti broneerida.

Kesköine joonistus

 Selle asemel, et minna magama, hakkasin eile pool kaksteist öösel kritseldama ...

 Alati on risk igal pool ja igas asjas ja igas tundes. Seda ei tohi unustada ega üle muretseda. 

Eile pärast metsast käigu leidsin jalalt esimese puuki elus. Saime Kaiga ilusti välja tõmmatud  ning grillisime ta. Loomulikult esmalt jahmatas... Olen küll puuke näinud teistel inimestel  ja loomadel... Olen alati meeles pidanud, et puugid on olemas, kuid paaniliselt pole ma neile mõelnud... See ei aita. Siis võiks iga asja muretseda - ja lõpuks hulluks minna.

Praegugi olen rahulik. Usun, et midagi hullemat ei juhtu... Puugi koht on normaalne... Jälgin ikka...

Olge ettevaatlikud, kuid ärge olge nii ettevaatlikud, et jätate elamata oma elu. 

Kindlasti lähen tuhandeid kordi taas õue. Metsa. Tänagi tegin tiiru jõe ääres. 

EEEE Pärnus - tulge julgesti

 

Metsa-seene-ralli

 Vaatasin ja mõtlesin tükk aega, kas minna või mitte minna lihtsalt metsa. Jalutama. Seeni, kukekaid  vaatama... Lihtsalt rahu nautima... Ilm näis kahtlane...

Läksin siiski. Üks vihm ei tapa ju ja ma pole suhkrust. Juhtus paar tundi metsas täpselt vihma vahele. Täitsa hea mõnus oli.

Minulik on see, et minna metsa korvita või kotita... Lõpuks leidsime Anatolyga metsarajalt kilekoti. Alguses panme seeni mu kleidisabasse ehk kleidile. Päris hea saak. 

Marjugi oli...

Metsas nii vaikne. 

Mõnus.

Tänane rõõm

Taaskohtumine Mariliisiga. Viisin talle raamatu. Raamatut oli soovinud ammu, kuid soovisime ka kohtuda. .. 

Tänagi oligi rõõm. Kohv ja kook, kalli ja raamat.

Mul on rõõm, et Mariliis rõõmustas.😊 

Veel panin jälle raamatuid posti. Seekord Hanna abiga. Ja kõik mu isiklikud abistajad saavad pakkimisi suurepäraselt selgeks. Mina näen aga unes juba telefoninumbreid...

Kuid loodan , et uuel nädalal on jälle mitmed inimesed sama rõõmsad nagu täna Mariliis ... Mina saan siis olla õnnelikult rahul. 

Reval caffee´s on olnud kahel korral hästi meeldiv teenindus. Isegi mulle toodi täna küsimata joogikõrs. 

Ainult inwa-wc ukseläve kallal võiksin natu norida - pisut kõrge, ma ei tea öelda, kuidas elektriratastoolid üle läheksid. 

TM Loovus sai ametlikult 15. Plaanisime küll pisut suuremat tähistamist, kuid... Siiski õhtul sõime torti. Küll pidu tuleb ükskord niikuinii.

Mul meenus, et 15 aastat tagasi proovisin õhtuse peo ajal vesipiibu. Esimest ja viimast korda. Lollused peavad ikka kõik tehtud olema, mida ei kahetse...

See, mis uskumatu,

... annab lootust. See nädal on olnud uskumatu, seda kõige positiivsemalt.   

Taas mu ees laual virn raamatuid, mis ootavad posti panemist...  Mõned raamatud Soomegi...

Juba on paljudel raamatud käes. 

Aitäh  väga ilusate ja soojade sõnade ja soovide eest, mida olen saanud. Tihti on mul külma värinad ihul ja mõtlen endamisi, kas väärin neid ning kas olen ikka niisugune vapper ja hea, ja nii edasi...

Olen lihtsalt Tiiatibu. Iseenda moodi. 

Mul tunne, et just hetke maailmas on mind või mu sära vaja... Ma isegi ei   tea, kui palju  üldse säran, kuid annan parima  jäädes iseendaks... See on see, mis suudan hästi teha. 

Soovin kõikidele ka enda poolt hästi palju armastust ja loomist, usku isendasse ja teistesse. Hoidke end .

Inimesed hoolivad üksteistest väga palju ja hästi armsasti. Seda on mulle praegune hetk selgesti öelnud... Annab jaksu edasi minna... 

Maja ehituse harjutus ehk Bongo Pätul külas

Igavusest  ehk vahelduseks hakkasime Kaiga Kass Pätule maja 😋

Kass Bongo läks Kass Pätule kohe külla 😊 Pätu ei saagi koju... 

Aga kui näevad koos lae all putukaid, siis vaatavad üksmeeles lakke

 Igatahes ehituse harjutus edukalt sooritatud 😂 Ükskord niikuinii saan omale ka maja. Mitte pappist...

 

Egle on minu mäletamist järgi esimene isiklik abistaja, kes on ratastooli lükates suutnud hoida vihmavarju 😊

Tavaliselt ei ole vihmavarju kasutanud kõige suurema vihmasajuski. Keep on mugavam näiteks... 

Eile tulime vihmasajus Võru tänavalt hääleproovi Germani juurde... 

Naudin hetkel just seda, et mul pole käepärast alati autot ning saan nii öelda jala käia. Rohkem õues olla. Igasuguste ilmadega. 

Tuletan meelde vanu häid aegugi, kus jala käimine ratastoolis oligi minulgi   peamine liikumine 😉

Kontsert 25. augustill

 Minule on ääretuult uhke tunne oma häälduspuudega esineda Germani kontserdil. Seekord ma veel ei laula, kuid räägin ja loen oma luuletust... 

    Soovi korral tulge kohale seda armsat kontserdit kuulama ja vaatama!

Augusti  lõpp on mul hästi loov 😉

Jälle hea tore päev...

 

Postitasin raamatuid. Egle abiga. Ma ei ole kunagi nii palju pakikesi pakiautomaadi pannud. Kartsin, kas jätkub kappe. Jätkus 😀 

Sain natuke pahaseks, et smartposti automaat ei väljastanud ühtki kviitungit. Küllap paber oli otsa saanud.

Loodan, et raamatud jõuavad siiski soovijatele kohale. 

Teise automaadi juurde ei länud. Vihma kallas. Olime jala linnas.  Linna ja koju sõitsin autoga... 

Kui raamatud postis, kohtusin Kristeliga viivuks.  Lihtsalt välk käis peas läbi, et helistan, kas on tööl... Oligi... Lipsas kaks sõna juttu ajama. Ei olnud kaua näinud ega jutustanud. Ta kinkis mulle veel orhidee, tagantjärele sünnaks... Ausalt öeldes, on ju iga päev sünnipäev 💖 Selle eest võib tänulik olla. Eriti praegusel ajal...

Tõsiselt töine päev

 

Nüüd on mul küll küsimus, MIS toimub

 Päriselt ka, MIS toimub?

Tunnen end raamatupoe tellimuste vastuvõtjana 😊 Homme algab Eglega raamatude pakkimine. Arvan, et sellega ja saatmisega võib minna nädal... 

Püüdsin raamatu soovijaid kokku lugeda. Sassi läks. Siiani vastasin  kirjadele. Umbes kolm neli tundi. 

See on uskumatult vahva reklaamitrikk Williamilt 😍 Ma isegi ei tea, kas ta ise uskus, et nii hästi õnnestub...😂 Üleüldse mina ise ei mõelnudki postituse mõju sellisena... Mõtlesin, et hea kui paar raamatut ostetakse. Nagu kahe aastta jooksul iga kuu... 

Ma pole harjunud olema nii popp 😂😂😂

Olen tohutult tänulik eilsele päevale 💖💖💖

Ma ei tea, mis homme on, kuid tänast muutis eilne palju.

Nüüd saan aru, miks on mulle viimasel ajal korduvalt öeldud, et ela päev korraga ja võid kaugele jõuda, kui usud ise... Kas suudan...

Rõõm ja kurbus...

 On hoopis kuidagi teistmoodi päev...

Ma ei oleks osanud uneski näha, et ühest külaskäigust võib tulla hetke niipalju häid üllatusi. 😊 William vaimustust minust nii, et postitas fb-i  loo minust kui inspireerivat inimesest... Üle öö olen kuidagi jälle hästi tuntud nagu säde - inimene... Mul on väikesed vastutuste värinad - kas olein ka selline... Enda meelest elan lihtsalt oma elu, kas see saab olla eeskujulik ... Soovin ise olla. Ma ei näe siin midagi erilist. Üks julgeb ühtmoodi, teine teistmoodi elada.  Ja kõigile tundub just nii ainuõige, sest see on nende elu  - olu. 

Mitu raamatut olen ka müünud... Mu raamatule ei olegi olnud nii head reklaami. Sellest suhtes on hea. Olen tänulik. Kirjutaja rõõm ongi , kui keegi soovib kirjutist lugeda. 😊 

Rõõm on seni kuniks elu... Kindlasti pärast surma hing tunneb ka rahuldust olnust, kuid maapealsed inimesed varsti ei mäletagi mind ega teisigi .. Sellest olen ka juba ammuilma kirjutanud ja rääkinud... 

Ei ole enam Maarja isa... Mulle oli Jaan aastaid tagasi julgustaja ülikooli minemisel ja pääsemisel, see kestis hetke... Siis sai temast sõbranna isa, kes alati naeratas, kui nägi mind... Raamaturiiulisse jäävad mul Jaani luulekogud...

Elu... 

Surm...

Raamatude vahetamine

 

Kaks inspireerivad inimest vahetasid omavahel enda raamatut. Mina andsin Williamile oma raamatu "Kohvi jalaga, palun..." ja  tema mulle oma raamatu "Mees". 

 Kohtumine oli meil mõttes juba ammu, kuid ma arvasin,  et mõteteisse see jääbki... Üllatusin, kui üleeile ütles William , et saab tullagi... 

Praegusel keerulisel ajal on soov mõelda sügavuti ja leida nii öelda enda moodi mõtlejaid ja julgustajaid,  et elada on kõigele vaatamata hea ja vahva. Olla iseenda moodi. Elada oma elu. 

Vähemasti mina soovin nii, et üldse elus ja hingeliselt terve püsida. 

Minagi olen küllap mõnele julguse ja energia allikaks. Vaatamata, kas mõtlen sellele või mitte. Elan oma elu. Elan sellisena nagu olen.

Kuid ka mina vajan vahetevahel säravaid inspireerivaid inimeste hingi.  Ühe sellise hinge olen leidnud Williami näol.  Ta mõtteid elust panevad kaasa mõtlema mind. Loomulikultt kõik mõeldud mõtted ei saagi olla ühesugused mitte kellegagi, Kuid üks on päris kindel - kõik hinged igatsevad armastust ja oma valgustatud elu head elamist. Et suuda teistelegi anda endast parim, mida nad vajavad... 

Loojad oleme kõik. Igaüks erinevalt. Endaks jäädes. 

Olen tänulik, et üle aasta olen saanud kohtuda mitmete lahedate inimestega. Nad on suutnud oma jälje jätta mu südamesse. Usun, et mina neile ka.

Lakitud varbaküüntega mullas

 Olen ikka eriline aiatibi küll - mõtlesin sibulaid üles võttes. .Lakitud varbaküüned ja uhke roosa pidukleit ning nauding mullas😂 Sattusin pooljuhuslikult sibulaid võtma, kuigi plaanisin mitu päeva juba minna aiamaale...  Sai ka veel natuke rohitud...

  

 Mõni hetk tunnen ärevust või õigemini mõtlen väikese hirmuga, mis saab üleüldse elust - olust... Aga siis saan taas aru, et see taandub siiski minu endale. Sest mina vastutan ja otsustan oma elu üle. Ja ka surma ... Selle üle, mis on enne surma... Sest, mis on suremise hetkel ja pärast surma - seda ma ei saagi teada praegu. Võib-olla kuskil enda sügavuses teangi, kuid millegipärast olen unustanud... Mulle meeldib sedasi mõelda.

Nii saan elada. Säravalt. Armastavalt. Teistsuguse inimesena.  Aga ehk universumi jaoks ei olegi ma teistsugusem... Olen  ennengi uskunud, et mu sünd oli millegiks väga vajalik... Ja praegu usun seda järjest rohkem. See teeb mind rahulikuks. Lubab oma elu elada sellisena nagu olen.  Järjest vähem mõtlen oma eluülesandele. Küll see saab õigel hetkel selgeks...

Need mõtted tahtsid minust välja tulla... Miks just nüüd ... Ei teagi...

Üllatav kohtumine hr Gutenbergiga

 

Mitte iialgi ei tea, kui võrratud kohtumised  võivad ees oodata, kui lähed miskit sööma, kui oled päev linnas´ja veel unustanud hommikul näksida...

Täna näiteks kohtasin  hr Gutenbergit 😊😉 Ta ootas magades meie seltskonda. Gutenberg naudis paisid ja musisid, mida jagasid helded me lapsed. 😊      

Hr Gutenberg olevat Aparaaditehase kass.   

Kass Gutenberg oli  üks hea üllatus mitme hea üllatuse seast, mis täna oli.

Käisin taaskord Germani hääle tunnis. Ja 25 augustil esinen minagi ta õpilaste kontserdil. Küll mitte lauluga, kuid ... jäägu esialgu saladuseks...

Eile ...

... oli Ingridil viimane tööpäev isikliku abistajana. 

Püüdsin päeva veidi erilisematks. Kõik ei läinud nii nagu salaja soovisin, kuid siiski oli minu meelest vahva päev.

Lõpuks jõudsime botaanikaaeda, kus Inx ei olnudki mu üllatuseks iialgi käinud. Näitasin ka mahajäetud Zavoodi...

Mitu kilomeetrit linnas jalutasime, mina ei oska arvutada kokku. 15 ehk küll. Botaanikaaiaski sai tiire teha.

Tiia nimeline roos õitses ilusti 💖
 

Aitäh Ingrid, et olid umbes täpselt 2000 tundi mulle tublid ja vahvad lisakäed ja jalad! Hästi palju rõõmsaid ja asjalikke hetki, üheskoos ehk sinu abiga tegime, jääb meelde kauaks. Küllap edasipidi möllame koos juba sõpradena😊💖