Minust on hästi palju kirjutatud... Ma ei teagi, kas kahjuks või õnneks. Mõnd kirjutist ma ei mäleta enam. Ei mäleta sellepärast, et loos ei ole vist pool minu lugu olnud. Ma pole kunagi ennem niiviisi mõtelnud. Laupäevaõhtust aga mõtlen ... Lihtsalt puhtjuhuslikult sattus mu ette üks ammune - ammune lehelugu minust... Siia ei pane nimme selle linki, see ei ole oluline, sest seal on minu meelest on väga vähe praegust mind... Naersin tükk aega, südamest,. kuidas minu jalgu ja üldse mu elu-olu kirjeldati... Ma isegi ei saa aru hetkel, kuidas võisin lubada jamsi kirjutada... Tol ajal vist ei saanudki väga lugu enne ilmumist näha ega lugeda... Ja ega ma ei julgenud ka vastu hakata ning öelda, et see ei lähe mitte...
See on tõene ikka, et kõik, kes kirjutavad teistest, kirjutavad siiski nägemust või kujutluspilte teistest aimamata / mõtlemata, kas see on tema või kelle lugu see päriselt on.
Praegu saan hästi sellest aru.
Mul on hea meel, et mina olen kirjutanud iseendast. Järjest ausamalt... ja julgemalt...
Kuid noh, saab ka nii võtta, kui minust räägitakse ja kirjutakse, või aastaid tagasi juba ikka räägiti ja kirjutati - järelikult olen elanud ja elan veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar