Hommik oli pisut möllune nagu pühapäevahommik kodus lastega peabki olemagi. Toas oli veidi rohkem rahvas kui tavaliselt.
Lõunast olen taas üksinda.
Otsutasin teha mõnusa päeva. Enne suurt möllu, mis loodetavasti homme algab. Siiani on ettevalmituste möllud, mis oleks võinud olla ka suuremad ja asjalikumadki... Aga möll on täpselt sealmaal, kus parajasti on.
Hakkasin koristama. Hästi rahulik ja mõnus on omaette vahel omas tempos toimetada.
Panin "Suveniiri". Oma erilise lemmiku kaua ajast... "Suveniiri" ´kuulan siis, kui soovin olla . Sireli puhkemispäev on kohutavalt heade sõnadega. Kui ei eksi ,siis on Elle Are sõnad, kel on alati sügav mõte tekstil...
Nüüd siis blogin. Muusika saatel.
Täna ei tahaks ühtki uudist kuulata. Uudiste maailm ei saa paremaks ega halvemaks, kui üks Tiiatibu uudiseid ei kuule. Mina ise jään aga ühestki pingest puudutamata, mis maailmas jälle juhtus... Mina saan vaid end hoida. Iseenda eest vastutada. Ma ei suuda ealeski kogu inimkonna pärast muretseda, jäägu igaühe teha, kuidas paremini olla ja püsida üksteise kõrval. Siis muutuvad uudisedki paremaks. Kuid sinnamaani on veel pikk teekond...
Võib - olla olen varsti läbikukkunud... Näen ja kuulen, minuni jõuavad järjest rohkem sõnumid, kui miskit head teha, on vaja koolitusi, täiendkoolitusi tunnistusi, diplomeid... Muidu ei ole looja ega keegi... Mõistan, et elu on õpe surmani. Kuid järjest rohkem mõtlen, et kogu selle pahna sees - ei mõtle üldse halvasti - ununeb ja kaob inimene üleüldse. Ja siis võideldakse ei-tea-millega, selle asemel, et suunata oma energia lihtsalt elamisele...Elu ei pea olema üksnes võitlus... Miks peaksin iseendaga võitlema...
Elus on palju muud ka, millega tegeleda. Olla ise... Lendu lasta sädemeid... Uskudes , et olen siiski tõusev tähevalgus... Selleks vaja enda usaldust, usun,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar