Käisin taas laulu - hääle - tunnis. Avastasin, et kardan rrrr-i põristada. Mul on kogunisti väike hirm r -i öelda. Tean, et ma ei ütle terve elu r häälikut/tähte, kuid, et ka hirm on... vot, seda ma vist ei teadnud... Egas ma ei näidanud kartust eriti välja. Läksime Germaniga sujuvalt n ja m ümninale üle...
Veel avastasin, et kui keha, käed - jaladki vabad, siis ei peagi häält välja suruma, heli tuleb iseenesest.
Nägin Vampsi üle pika aja. Või Vamps silmas mu kollast ratastooli. Lahe, kui minu isiklikud abistajad ikka ja alati mind märkavad ja nii edasi. Kes veel ei tea, siis Vambola on olnud minu esimene isiklik abistaja peaaegu 22 aastat tagasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar