Vaatasin taaskord pilvi. 

Nii kaua kui mäletan end, olen ikka pilvi ja taeva vaadanud. 

Herked, mil saab kuhugile siit ära mõelda. 

Täna muutus taevas väga kiiresti. Pilvedki muutusid ja liikusid kiiresti. Praegu, õhtul on taevas selge. Vist tund juba... 

Alustasin uut maali. Püüan lõuendile panna taevast, mida jäädvustasin mällu Tartu sõites Räpina maanteel... Taevas ja maa oli nagu tagurpidi...     Kõrgemal heledam roosa - punase varjundiga, linna kohal must... See ilus ebatavaline loodusepilt kestis vaid paar kolm minutit. Siis haitus...     Oli jälle  tavaline õhtutaevas.

Mõni aeg mõtlesin loobuda aiamaast, väga kurval meelel... Oleksin oma õunapuu jne andnud tehtavasse nö kasuaeda päris kaugele... Lõi nagu mingi põnnamine sisse, kes taas aitab jne. Täna hommikul sain väikese toetava peapesu, mida vajasingi. Otsustasin naeratades siiski veel aiamaalapi alles jätta - see olen mina ju. Mina, kes ei anna naljalt alla. Ei loobu kergesti. Mina, kes on õnnelik jalad mullas. Ja oma taimed, õunapuugi annavad energiat. Kujutan juba, kui õnnelik olen, siis kui näen esimest õunapabulat õunapuul. Usun, see on midagi väga erilist. 

Kui tulebki aia ümberkolimine x hetk, siis loodetavasti omaenda uute aeda. Lootma peab alati! Ja siia ma kindlasti ei soovi jääda... Ma nõnna noor ka alles, küll jõuan elus ükskord veel elukohta vahetada. Sellest olen unistatud rohkelt, kuid praegu unistan meeletult suurelt. 

Kuigi Eesti elu tundub  ümberringi järjest enam kaoses, kuid millegipärast ma ei karta... Mõnikord on kõhe küll, kui julm ja nahaalne võib olla üks maailm... Siis jälle tuleb iseendale meelde, et mina ise saan muuta maailma paremaks ja armastavamaks. Minu sees algab valgus, armastus ja sära... 

Mina ise soovingi muutuda paremaks, vabamaks ja jääda seesmiselt terveks. Rohkem ei suudagi osata soovida mitte üks inimene vast. Peab selle tõe lihtsalt tabama. Siis tabatud ime, milles lähebki hing kergeks.

Ära soovi kellelegi seda, mida endale ei soovi. Ehk, soovi kõikidele seda, mida endale soovid. Armastust ja valgust. 

Ma vahel ei usu ise , et kergel meelel nii kirjutan ja mõtlen avalikult. Küllap olen selliselt mõelnud, rääkinud ja kirjutanud eluaeg, kuid pisut teisel viisil... Näib, et olen üha rohkem omas mullis, nii öelda...

Täna pole eile. 

Homme pole täna.

Elu muutub iga minutki.

Mina olen seda ammuilma mõistnud. Muutub iseendas.