Eile oli Suur Reede.
Täna on Vaikne Laupäev.
Mul on tunne, kui pean kord - üks hetk tuleb see hetk päris kindlasti - surema, siis soovin väärikalt surra. Nagu Jeesus Kristus... Ausalt, ma ei ole niimoodi ennem julgenud mõeldagi... Surra vabana ja iseendana ükskõik, kui valus on , kuid vapralt uskudes olen parima andnud... tulevikule...
Eile kuulasin Carmen Pritsoni südamest tulnud mõtteid hetke seisust Eestist. Facebookis. Värinad ihul kuulates. Pisarad. Carmen rääkis südamest südamesse. Ausalt.
Väga palju rääkis Carmen nagu mina olen mõelnud. Minu loos ei ole olnud koroonat,õnneks.
Gripis, vähemasti nohus ja köhas, olen küll olnud elus ikka paaril korral. Olen aru saanud, et ega keegi täpselt ei teagi, mis vahe on kahel viirusel. Haige olen olnud tõesti vähe, kuigi mul on füüsilised puuded. Ei ole saanud ühtki vaktsiini elus. Nüüdki olen otsustanud mitte vaktsineerida. Kui ümberringi paljud - paljud on vaktsineeritud, siis nemad ohu soonist väljas. Ja need, kes otsustavad mitte teha, siis nad võtavad oma elu eest vastutuse teistmoodi.
Jube on mõelda, kui edaspidi peaks jälle keegi teine otsustama apsakaga minu elu tervise saatuse nagu mu sünnihetkel... Siis ei olnud mul võimalustki ise otsustada, kuidas sünnin... Või nagu alati olen mõelnud ja öelnud, et minu sündi on olnud millegi pärast vaja. Usutavasti jäin ellu Jumala ime toel. Usutavasti teadsin oma elu ehk saatust ette, kuid unustasin...
Kuidas suutsin õppida toime tulema ja veel jalgade abil, kui teooria kohaselt peaksin abitu invaliid... Täna tunnen, et olen puudest üle kasvanud. Sellest olen palju rääkinud ja kirjutanud.
Taevas oli praegu silmapilguks süda pilvede vahel.
Vaatasin korraks aknast välja.
Kell on 15.18.
Kirjutan seda postitust juba lõunast. Vaheaegadega rahulikult. Mõeldes. Koristades tuba.
Praegu kuulan Suveniiri. Kunagi oli Suveniiri muusika mu eriline muusika. ´Tol ajal mu eakaaslased ei mõistnud mind... Mina kuulasin ja kuulasin... Paari laulu, mis mulle omal ajal hullupööra meeldisid, ei ole kuulnud ega üles leidnud .. Neil oli pagana sügava mõtteline text...
Laulan kaasa. Kõvasti ja valesti vist. Ma pean viisi. Tänu psühhodraamale usun seda. Kuid siiski arvan, et valesti. Aga mul lõbus. Rahustav.
Olen üksi.
Nädal tagasi otsustasin, et olen facebookist võimalikult eemal . Blogi linke ei pane facebooki. Kes soovib mind jätkuvalt lugeda, see loeb minu blogi niikuinii. Jah, võib - olla kaotan nii lugejaid. Mis siis... Mõtlesin juba ammu, et peaks nii tegema. Facebook ei saa olla maailmanaba või kogu elu. Tõeline sõprus on mujal. Südametes. Ja ma ei pane sõpru ja tuttavaid facebookis prügikasti st ei kustuta nende vaadete pärast ainuüksi - mul endal hakkab siis paha - , siis on targem ehk pisut distantsi hoida endal. Vähem facebookis ja üldse internetis olla. Sõbrad leiavad mind niikuinii üles. Ka vihavaenlased, kui mul üldse neid on, leiavad. Pahaseid sõpru on päris mitmeid, kes on öelnud, et mina pole enam kallis või kogunisti pettunud minust, sest ma ei mõtle nii nagu nemad... Mis siis parata. See on nende valik. Võib - olla saabki see aeg otsa, mis andsime üksteistele. Selle eest, mis antud mulle, olen tänulik. Aeg saab alati otsa. Igasugune aeg... Mulle tundub ka, et facebook on kõige lihtsam viis olemas olla. Keegi ikka sirvib ja loeb üle rea...
Mul tõesti veidi väsimus kaug - iseolemist.
Ja isegi mitte koroona tõttu.
Tahan midagi päriselt.
Ja rohkem päriselt.
Et mitte unustada, et olen päriselt olemas.
Kas olen ekraani sees või ees, või tagagi, ikka olen iseolemisega palju üksi. See on lihtsalt nii.
Mõtlen ka hooldekodude elanikele. Neil võib väga kurb olla. Neil rohkemgi, kes ei suuda telefonigi enam kasutada... Ja kontoakti kallitega pole. Võib - olla tuntakse oma inimene käepigistuse järgi ´ära veel... Kuulsin, kuidas hooldekodus üks ema, kes üle 90 , kes igatseb sinililli veel korjama minna pojaga... Ei saa. Õues käimine ei ole ju keelatud, mu meelest. Oleks ilus ja südant soojendav jalutuskäik, mis sest kui isegi emale jääks viimaseks... Võimalik, et saaks pikale eluteele väärikas lõpurada...
Ma tean, kui olulised just viimane aeg siin maailmas lahkujale kui ka siia jäävale.... Et kõik saaks öeldud...
Mina soovin küll ükskord surra ni, et ei oleks ühtki takistust...
Kogu elu olen ületanud takistusi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar