... võiks olla igaühe siht ja eesmärk.
Olla mina ise.
Oma hingega.
Oma oskusega ümbritsevat näha ja kuulda, tajuda.
Mõtleme materiaalse särale. Mida rohkem särab, seda rohkem kujutame ette, et on õnn tulnud õuele.
Unustame hinge...
Siiski hoolime iseendast vägagi. Kui on halb olla, otsime abi näiteks psühholoogidelt.
Minuni jõuab järjest raamatuid ja lood jne, mis jutustavad natuke harjumatust, mis me ümber hetkest hetke. Kõrgemast minast. Universumist. Inglitest. Jumalast. Ja nii edasi.
Eile tabasin end mõttelt keeruline psühholoogia on alus mõistmaks universumi seadusi ja reegleid. Psühhodraamaski on olnud palju asju, mida õpetab muide "365 päevaga sensitiiviks". Ainult teiste sõnadega. Kuidagi lihtsamaltki.
Hiljuti lugesin Anastasiat. Ta õpetas oma võimeid tähele panema.
Eile pani tõsiselt mõtlema mind üks väga harjutud asi endas. Mu pidev paljajalu olemine. Paljajalu olemine on vajalik energiale, enda energia maandamsele. Olen peaaaegu terve elu iga päev olnud paljajalu... Võib - olla siit tulebki minu energia! Ja suvel saab otsene kontakt Maaga. Paljajalu aiamaal. Kuigi paljajalu olemine on mu tegutsemiseks ka vajalik. Aga see kõik seletab mulle nii mõndagi, mis on olnud siiani mulle pisi küsimärk...
Tundeid saab palju - palju sügavamalt tunnetada.
Julgesti saab oma hinge elu särama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar