Valgust ja Armastust kõikidele

 Valgust ja Armastust kõikidele, kes  muretsevad viiruse ja elu-olu pärast. 

Palun südamest, hoidke end justnii nagu igaühe usk ja süda soovib. 

Eilse järel olen aru saanud, kui hapras on elu ja sõpruski. Ma teadsiin juba ammu eilse sõidu, et üleüldine nukrus. Ollakse pettunud ja kurvastatud minust, kuidas võisin REETA kõiki, kes tahavad, et hull olukord laheneb. Ma olen nagu neile vastu... 

See on arvajate õigus otsustada, kas olen veel neile kallis sõber või mitte... Olen siiski privaatseidki sõnumeid, kus tänatakse julguse eest... 

Ma mõtlen iga päev haigetele, kes saavad või ei saa ravi. Elasin kaasa haigetele juba enne covid19.  Olen olnud grippis raskelt paar korda  elus. Kolm aastat tagasi sapipõieta oksendasin paaritunniga jõu ja ega mul vist ka hingamine korras polnud - olin üksi kodus... Siiani imestame abistajaga, kuidas suutsin öösel talle helistada... Arvan, et kui poleks suutnud, siis oleksin oksesse lämbunud... Küsisin tohtrilt, kuidas sapipõis nii äkki märku andis. Sain vastuse, et seda ei tea keegi. Juhtub. 

Olen olnud hambapõletikega kaks korda surma piirel... 

Minu papa hingeldas üle kuu - ma ei julgenud paar viimast nädalat tukastadagi. valvasin. Istusin ta juures... ja olin ka pahane, miks inimene ei saanud õigel ajal ravida... Ega siis´mul polnud eriti füüsilist abi, kardeti haiget´papat...  Viimast korda - varsti 13 aastat tagasi - papat nähes haiglavoodis ahmis ta iga sõna järel õhku... Talle ei antud hapniku... See pilt ei lähe mul iial meelest. Usun aga, et hapnik  oleks tema piina pikendanud. Papa lihtsalt ei oleks suutnud rohkem vastu panna. 

    Ka vanaemaga nägin südamehaigust lähedalt...

Ise olen olnud surma piiriil... Kahte ööd ma tõesti ei mäleta... Mäletan, kuidas vajusin roosa - valge valgusesse ... See on olnud reaalsus, kuigi isegi ei usu. Seal valguses tajusin, et minu aeg ei ole veel , et pead veel toimetama siin... Hommikul ärkasin lasteaia kella peale, keha valutas ja naeratasin põnnidele... Niisugusi öid on olnud kaks, vaheaegadega... 

Ma usun, et kui peaksin üks hetk taas sellist tundma - siis tajun  kindlasti, kas on õige aeg, või tuleb veel mõni kogemus, mis õpetab veel midagi.  Loodan vaid, et suudan ka viimasel eluhetkel naeratada ning öelda, mõelda vähemasti:

Olen armastanud elu, olen sajaga elanud. Kallid on  kõik, kes mu kitsal rajal on olnud, kellelt olen miskit saanud, andestan ka neile, kes arvavad, et  ma elasin valesti ,sest see ometi arvajate õigus nii arvata. See oli minu elu. Mina usun, et olete parima andnud.

Usun, et ´minu kõrgem hing jääb rahulikult pilvedesse hõljuma. 

Olen nii mõelnud omaette hästi palju...

Paarikümme aasta pärast siis ei mäleta enam keegi, et elasin. See läheb paratamatult nii.

Kui abistajat on olnud haiget , siis ma tööle ei ole oodanud. See on endast mõistetav.

Ma pole öelnud, et covid19 ei ole raske... Kindlasti on juhtumeid igasugusi. 

Viirus näitab selgesti , selgemini kui kunagi varem, kui habras ja jõuetu on meditsiinisüsteemi.

Eile ei rikkunud mina küll enda teada reegleid. Ei rikkunud liikluseeskirju (paar autot rikkusid,,kuid seda tehakse teistel päevadelgi, kuigi ei tohi - ei hoolida endast ega teistest). Sõitsin autoga. Õues hoidsin pikkivahet. Ei kallistanud - see oli keelatud. Mõtlesin omi mõtteid - usun, et mõttevabadus jääb kõikidele. Oleme selle eest tänulikud. 

Olin maskita. Õues võib olla. Ja mina ei saagi maskiga olla. Ja minu teada on maskidel keelatud aine. Nüüd igaühe enda otsustada, kas ja millist maski kannab... kuidas usub, kas ta jääb  terveks ainult maskiga, kui see usk - tundke end hästi. Mul oli sall kaasas, selle panin aga pähe - tuul oli jäine - kuid sallisõlm läks ikkagi iseenesest suu - nina ette, kusjuures täitsa soe hakkas. 

Mul on alles mõte, et külmetada ei tohi ka, kui  soovin terve püsida. 

Kui ma ei oleks saanud sõitma minna, oleksin ikkagi kaasa elanud. 

Olen aasta aega öelnud, kirjutanud ja mõelnud, et ma ei suuda hirmudele alluta. See on minu viga vast või kas ongi viga... Mina usun, et praegu ei ole valet ega õiget. Tõde on igaühe sees. Jumal ja Taevased jõud juhivad ka meid. Nüüd öeldakse raudselt , et Taevaseid jõude pole olemas, et ma olen päris loll.. Kes ei usu, see ka nende õigus.

Kui  nüüd ei osata või taheta kodus olla või arvatakse, et mina ei püsi üksi kodus... Olen kogu elu mitu korda rohkem kodus olnud, kui mõnigi. minu tegemised ja käimised, mitte alla andmised on jätnud vale mulje - tean.

Nüüd otsustage, kas soovite veel min d sõpraks või ei... Usun, et teil oma mõtlemine ja südamed alles. Sõda pole vaid vaja. See ei anna kellelegi hingerahu...    Lähme heaga omi teid ja siis tuleb normaalsus tagasi kiiremini. 

Maailm ei ole kunagi niisugune nagu aasta tagasi. Sellega peame kõik leppima.

Julgen oma teed käia lõpuni püstipäi.

Soovin hoidke endid ja  oma kalleid inimesi.

Sorry, facebooki kommentaare ma ei loe hetkel. Soovin püstita heas energias, et jääda terveks.