Tegin ühe ammuse otsuse teoks. 

Usun, et suhteliselt vähe sõpru on teadnud, et natuke vähem kui viisteist  aastat tagasi astusin Sotsiaaldemokraadite  Erakonda. Teadsin, et minust ei saa iial päris  poliitikut, kuid lootsin, et ehk saan paremini kaasa aidata mõne põleva probleemi  puuetega inimeste elus lahendamisel... Alguses olin suht aktiivne... Ega ma ei teagi, kui palju mind kuulati või pandi tähele. Või olin nagu alati tubli ja hakkaja, kuid... 

Siis sain aru ning mõistan järjest enam, et lihtsalt Tiiana suudan rohkem nii öelda kuidagi tegijana. Ega ma ei tahagi, et mulle oleks aplaus või oleks mingi võistlus... Soovin oma elu elada enda tõekspidamisega. Siis on hea meel, kui keegi saab  ehk midagi minult... Kas või jääb enda elu üle järele mõtlema, leiab iseenda. Oma heaolu.

Sest, me kõik ju otsime elus tegelikult oma heaolu ja iseend. Läbi selle leidmise suudamegi olla olemas teistelegi  täpselt selliselt nagu ise suudame ja soovime. Vastupidiselt ei toimi olemine kunagi. Oleme ausalt kõigepealt enda vastu!!!

Eile astusin erakonnas välja.

Mõtlesin seda teha kolm - neli aastat küll juba päris tõsiselt. Olin hästi passiivne. Ma ei näinud oma rolli ei erakonna liikmena ega poliitikuna. 

Olen loov inimene. 

Olen mina ise. 

Mu maailmavaade jääb vabaks. Demokraatlikuks. 

Mul on iga sorti tuttavaid ja sõpru. Neil igal ühel on omad uskumused ja tõed. Püüan kõiki mõista. Nad on minu inimesed, igaüks isemoodi.

Palun südamest, et jätkem omaenda hinged ja südamed lahti!  Kuigi Eestimaa ja suurem osa maailmast lukkus...