Seda blogimist olen alustanud mitu korda... Ma ei suutnud mõtteid koondada. Tundus nagu oleks kõik, ka blogimine mõttetu... Ma ei karta omi mõtteid mõelda julgesti, kuid interneti elu - olu ei tundunud see, mis on päris elu... Elu - olu iseenda sees ja ümber on see, mis mulle korda läheb. Ma ei jaksa infomölluga hallimassi kaduda. Kuigi samas hea on , et saab (veel) omi tõsiseid ja säravaid mõtteid kirjutada avalikustada. Annaks jumal ja inglid võimaluse alati mõttetes vaba olla 💖
Eile õhtul vaatasin Andrea Bocelli kontserdit. Tundsin üle mitme aja, et teler on kodus siiski vajalik.
Minul on üli hea meel, et olen näinud oma silmaga Andrea Bocellit Lauluväljakul augustis 2019. Usun, et Helenalgi on see imeline elamus meeles. Mul küll käib värin läbi, kui meenutan seda kontserdiõhtut.
Eilegi olid värinad ihul, kui kuulasin Bocelli romantilisi laule. 💖
Siis öösel lugesin Anasatia raamatut.
Mul jälle energiat. Sellist, mida mina vajan, et hästi end tunda.
Tegelikult mul oli ja on hästi ja kontrolli all enam - vähem kõik. Võin tänulik olla, et terve pea peale keeratud aasta olen mina püsinud kahe jalaga maa peal. Püüan püstita iseendana.
Ümbritsev on lihtsalt... Ma ei teagi, mis sõna siinkohal kasutada... Tänasel emakeelepäeval ei jätku sõnu, mis tunduks mulle õigeid. Minu meelest olukord on hullem kui sõjaajal. On öeldud sedagi, et on 3. maailmasõda... Aga hull on see, et inimesed peavad üksinda olema ja maski taha kaduma...
Ennem, kui rahuajal - praegu ei ole ju kuskil rahu - mõtlesin, mis saab minust, kui sõda tuleb. Mõtlesin lapsena tuumapommilegi... Ma ei saanudki ette kujutada, et inimestele rõhutakse ükskord massiliselt üksi jäämine (oma koju) päästab maailma viirusest. Ärge jookse kuskile paremat kohta otsima ... Olen nõus, et kodu on parim koht maailmas ning egas mina ei lähekski kodunt kuhugile. Natuke kohutab siiski päris üksi jäämine, kuigi samas niikuinii olen ka praegu üksinda. Üksi olemise tunne on saatnud mind nii kaua, kui end mäletan. Kuigi ma ei ole füüsiliselt üksi . Üksi olen hingeliselt. Eriti viimastel aastatel olen mõistnud, et see on hingeline üksindust. Mitte isegi vaimne üksindus... Mõttekaaslasi leian ikka...
Ma usun, et viirused ja haigused on olemas.
Kõige nakkavam hirmutamine. See teeb kurja.
Omalajal ei võetud mind erikooli. Tava olukorras.
Nüüd keset kriisi võivad erivajadustega õpilased koolis käia... Arusaamatu, kui neile covid19 ohutum kui tavaõpilastele ...
Olen ise palju kodus õppinud. Aga käisin koolis - tavakoolis - mitmel korral nädalas. Sotsiaalselt väga vajalik.Mu ema ja teised ei teadnud, mis on minu õpetamine.
Üleeile oli mu toas nö ... huvitav, kuidas seda nüüd nimetada - kool... klass... Aga klass ja kool olid arvutis. Koolihõngu polnud... 1. klassi laps nõutu arvuti ees... Tunnist pool läks tehnilistele käskudele. Mitte sellele näiteks, kuidas istuda... Minagi pidin koolipingis korralikult istuma. Mäletan, et 1. ja 2. klassis hakkasin iseenesest nihelema, kui igav oli. Laps on ju laps!!! Ometi olin paaraastat vanem õpilane - sain 9 aastaselt esimesesse klassi minna ju, oleks pidanud mul ju arukest rohkem olema...
Kuidagi kurb on.
Ma ei teagi, kas nüüd või siis oli kergem olla erivajadustega ja üldse laps... Usun, et igal ajal on lapse rõõmud ja mured
.
Olen mõelnud sedagi, kas praeguses hetkes keerulisem olla puudega inimene- puudega naine ja kas peabki jagama inimesi nende puude järgi... Või mis nüüdseks on saanud võrdväärtusest, ning kas seda nagu siiani teame, on olnudki olemas... Kindlasti mingis võtmes on olnud olemas see hea võrdväärtuse tunne. Arvan, et mul on see olnud see, et soovin olla mina ise. Maksku mis maksab... Iseolemine on väljakukkunud kuidagi linnulennuna , näiliselt kergesti. Olen tõesti tänulik, et elu on toonud igasugusi tundeid ja võimalusi olla mina ise. Ehk see ongi saatus, nagu nimetati vanasti. Muide, saatus olevat sünnihetkest teada, aga arvan, et inimene saab siiski valikuid tehes seda natu kohandada, kui soov. Mina olen küllap raskemaks teinud, kuigi mina ei usu. Teised on arvanud nii, et minul on ülekohtuselt raske saatus... Ei ole nii, Jumala eest. Raske on (olnud) jääda iseendaks. See on tunne, et jooksen peaga vastu seina...
Tunnen end järjest rohkem, et olen lihtsalt inimeses hing (kusjuures mul on hea olla seda tunnistades iseendale), kes on siia maailma tulnud millegi jaoks...Ei ole vist olemas kedagi, kes teaks öelda täpipealt, miks ta sündis või milleni ta soovib siin elus jõuda. Tahetakse elada, armastada ja vihatagi, varandusi kogu ajada, tegeleda hobidega ja hoolida teistest ja nii edasi - aga see põhiküsimus jääb siiski vastamata... Miks eladakse siin maa peal???
Kuhuni tahetakse jõuda... ??? Või miks tahetakse elu hävitada, kellele see kasulik???
Olen ise neile küsimustele juba lapsena mõelnud.
Vahelpeal unustanud elades oma elu.
Elus on kõige tähtsamad pisirõõmud ja kordaminekud iga päev
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar