Sõitsin Eesti vabaks. Koroona piirangute vastu.
Sõpradega.
Tunne on ülev. Hästi sõbralikult toetav ühtehoidmine ja mõistmine, ei hirmutamist. Politsei oli igalpool, kuid neilegi sain naeratades lehvitada.
Autode rong oli tohutult pikk. Autodes olijad, kui autod kõrvuti olid, naeratasid üksteistele. Kõikidel silmades rõõm, sära ja soojus. Saime sõnadeta aru.
Autodes oli nii vanu daame ja härrasid kui ka väikesi lapsi.
Käisime autodest väljas. Vahepeal ootasime parklas teisi järgi. Autorong katkes tänavatel, näiteks valgusfooride taga... Rallisin ka ratastooliga veidi ringi. Tundsin end suurepäraselt. Mitte mingi riskirühma inimesena. Võib - olla enda sees tundsin erilist... Tundsin inglite valgust me ümber... Kuid kas taevaseid jõude uskuda või mitte, kuid kõik inimesed naeratasid mulle - mitte keegi ei vaatanud mind , miks ma siia otsisin või oh sa vaeseke... Olin üks kõiki seas!!!
Liiga hilja tulime mõttele panna mu kollane ratastool autokatusele. Seda sellepärast, et juhtida tähelepanu teiste haigustele ja ka puuetele. Aga jätan selle idee meelde... Muidugi, olin ainus ratastooliga. Naersin omaette, küll ma ikka satun igasse kohta. Sõitma soovisin ja olen tänulik, et see õnnestus hästi. Loodan südamest, et midagi ei järgne, mis võib homse tumestada pisut. Kogu maailmas on veel valgus alles...
50 riigis olid sellised meeleavaldused. On kokku loetud...
Tean, et haigused ja viirused saadavad meid alati ja kõikjal. Ka omas voodis magades võib surm tulla. Ja keegi ei teagi, miks surm ootamatult tuli - oleme ausalt.
Olen tõesti seda meelt, et jõuga ja lukustatud asjadega covid19 -st ei võita. Veel enam , kui inimene jääb üksi, olgu siis terve või haige... Ei saa hoolida niiviisi... Ei saa jääda iseendaks, kui kõik elu läheb tehnoloogiasse üle ja nii edasi.
Mina sain olla täna ilusti teistega. Veetsin laupäeva vahvat. Hingasin õueõhkugi. Jagasin palju naeratusi ja sain palju rohkem naeratusi vastu. Ei olnud internetis ega telefonis, nutikat mul polegi... Siiski sain rohkesti energiat ja kasutasin oma telepaatiat veidi...
Palvetan tihti, et maailma üks parimaid ja siiramaid asju nagu on kallistused ei kaoks iialgi. Ja palun, ärge öelge, et mitte keegi, mitte üks hing omas koduski ei kallistaks praegu mitte kordagi - seda ma ei suuda üldsegi uskuda. Juba sellepärastki, et juba lähiajal ei sünniks ühtki last... Võimatu... Või sureb elu hoopiski... Ja kes siis võitja on...
Olen valmis nüüd kurjemaid arvamusi saama... Igalühel on omad arvamused. Mina ei suru kellelegi oma tõde peale.
Siin ei ole valet ega õiget, on vaid hetk, milles viibime praegu.
Olen tänulik, et kogesin tänast päeva, milles oli muudki head, mis ei ole seotud mitte viiruse ega piirangutega. Kõige suuremad piirangud saab inimene siiski ise seada endale ning see on juba kõige hullem...
Muide, silma jäi jätkuvalt lastehaigla hale välisilme - lapsed vääriks paremat...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar