Rõõmupäevast

 Varsti on rõõmupäev... 

Otsustasin mõni aeg tagasi  juba, et  tähistan rõõmupäeva see aasta ning kindlasti järgnevatel aastatelgi. Olen lihtsalt tänulik hetke eest, kui tulin siia maailma... Ma lihtsalt ei viitsi mõelda oma vananemisele. Mul targemaltki mõelda ja teha.

Näiteks endast anda parimat rõõmu. 💖

Iseendale.

Teistele inimestele. Sõpradele. Kallitele.

Mis on tegelikult eluaastate lugemine, kas olen elanud juba x aastat - ehk piisaks möllust... või olen alles elanud x aastat... Mis on üleüldse vananemine...

Usun, et olen elumöllu teinud täpselt niikaua, kui olen elanud - mõne päeva pärast 54 aastat. Ma ei häbene vanust - miks peaksin... See mingi füüsiline kokkulepe aja arvamisest... 😁 Mu hing on väga särav. Noor. Ja samas, mis tähendab ka noorus... 

Niimoodi ei mõtle ma täna mitte esimest kord. Olen ennemgi endamisi sedasi  mõistlikult mõelnud.

Olen mõelnud ka, kui ma poleks sündinud sellise Tiiana, siis mis oleks jäänud olemata maailmal... Mina ise oleksin kaotanud küll pallju... Mulle meeldib  päriselt oma elu. Elurõõm. Kogunisti elumure. Need teevadki minust minu omas elus. 

Saan jagada kõikidele rõõmu oma olemasoluga. Isegi minu tagarääkimine on kelledelegi rõõm 😋  Seni, kuni minust räägitakse ja mõeldakse kuidas iganes, ma elan. See on rõõm.

Rõõmupäeva tähistamist konkreetselt ei teegi. Loodan, et saan isegi rõõmu teha. 

Ka oma raamatuga "Kohvi jalaga, palun..." saate mu õnnelikolemiest osaliseks, kui soovite seda lugemiseks küsida minult. Super hea  hinnaga. Palun vaid postitamiskulu. 

Kui soovite rõõmu vastu teha, siis oleks rõõm mitmekordne 😍

Kajage julgesti raamatu soovist minule.

Võime kohtuda varem või hiljem... 😉

Muide, nende kahe pildi vahe on peaaegu 14 aastat... Mulle näib, et need aastad on olnud justkui üksainus hea päev...