Ma polnud mitu päeva uudiseid kuulnud. Ega ma ei soovinudki kuulata.
See, mis hetkel jälle toimub, on minu meelest tohutu hirmu külvamine. Juba uudiste kuulmine halvab närvikava ja psüühika... Et olla terve pead nagu raudselt mõtlema, et oledki surmaga võlgu, haiguste kandja ...
Usun, et surmale saab mõelda väga helgelt.
Minu risk on surra.
Kõikide risk on surra.
Kes aga ütleb, et surm ongi risk... Võib-olla on surm loomulik elu kulgemine...
Sünni surma vahel on elu.
Elu tuleb iga päev ja öö nautida. Nii nagu oleks iga päev ainus ja viimane. Iga päev ongi omalaadselt ainus. Mitte üks päev ei kordu. Kuigi iga päev tõuseb ja loojub päike ning kõik tundub nii pööraselt ühesugune, et vahetevahel ajab südame pahaks...
Ollakse harjutud, et elu peab ilmtingimata olema raske. Raskuste läbi saab võitletud raskustega... Üks tüütu raskuste jada... Raske on isegi mõelda, kuhu tahavad raskused viia... Nagu Tões ja Õiguses tee raskes tööd, siis tuleb ka (raske) armastuski... Raske raha... Raske mõista... Raske seksigi saada...
Pagan võtku!
Ma soovin lihtsalt elada.
Nautida elu täpselt sellisena nagu elu on. Ma ei viitsi võitleta lollakate ettekujutavate raskustega, kuigi nad on siiski täiesti olemas. Elu ei ole lõputu võitlus. Elu on hoopis sügavam, kuid samas lihtsam.
Mul on omad tõed.
Ma ei ela ise oma elu raskeks.
Kergemat elu soovin - nii ka on mult küsitud... Ühest äärmusest teise äärmusesse. Ei tea, milline oleks kerge elu...
Mulle tõepoolest meeldib mu elu.
Öeldakse, et igaühele antakse täpselt nii palju, kui palju suudab ta kanta. Järelikult minu mõõt on selline nagu on.
Mu mõtelõng katkes...
Mõtlesin hoopis muud kirjutada...
Saan aru, et üks haigus on kogu maailma hulluks ajanud. Või pigem, inimesed, kes rääkivad pidevalt covid19-st, on kogu maailma hulluks ajanud.
Temaga tuleb ka õppida elama nagu iga teise haigusega. Hirmu toel see aga ei õnnestu. Minu meelest, kõik haigused vääriksid võrdselt tähelepanu. Ennem ei teatud, kui palju haigeid haiglates on. Ei loetud haigete arve iga tund. Ei rääkitud mitu vähihaiget tuli ööpäevas juurde... Mitu inimest suri...
Uudiseid ei kuula enam ammust ajast huviga ega pidevalt. Raadio keeran näiteks täistunnil kinni. Säilitades niiviisi oma bioenergeetikat. Usun, et selget ja tervet psüühikatki läheb mul veel vaja. Hing maskita on usutavasti parim viis, kuidas end hoida säravana ja elamisjaksus.
Sädeinimesi vajab maailm hommegi.
Loodetavasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar