Mõtlen maailma kõige erilisemale sõprusele... Armastusele... Telepaatiale...
Tänagi on, küll palju erilisemal viisil, me side alles... See tunnetan oma südames. Hinges. Ma ei tea, ei oska öelda, kuidas sina teistpoolsust seda tunned, kui tean, et sa ei ole mindki unustanud...
Mul on meeles su kolm ülesannet, mida andsid minule viimasel kohtumisel Pärnu Haiglas mõned kuud peale nelja aasta tagasi ... Siis kuulasin neid pool naljaga, naeruga... Neist polnud midagi uut, neid olin kuulnud pidevalt aastaid... Aga su hääletoonis oli erilist... Seda ma ei tahtnud kuulda...
Eile just mõtlesin, et need projektid ja väljakutsed, mis on praegu minuni jõudnud kuidagi hästi suurte ringidega, neist arutasime kunagi juba sinuga... ja siis jäid õhku rippuma... Võin ju uskuda, et olen sihikindel, et mis pähe võtan, selle viin ükskord ikka ellu. Aga vahva on uskuda sedagi, et nende asjades, mis mu ees, on natuke sinugi nähtamatult abi...
Vahel näib, et see inglite maailm on lihtsalt muutunud popiks asjaks. Igal ühel on midagi selle kohta järsku öelda... Vaata, et rohkemgi, kui Jumalast... Või see keelatud uus... Ma ei soovi olla kellegi moodi... Siingi soovin olla ise. Tean päris kindlasti, et nähtava ja nähtamatu maailma piir on imeliselt kitsas - tuleb vaid uskuda, ja saadki piirist üle. Usun, et tihti polegi vaja kõikidele vaja peale suruda enda uskumust. Igaüks peaks ise oma usu üles leidma, sellega mõndagi õppides ja kogedes, et edasi toimetada...
Nii nagu kohtumised inimestega on meie oma valik.
Selle pildi tegi Age meist Pärnu Haiglas... Siis ma veel Aget õieti ei tundnud. Täna tunnen. Mul on tunnen, et andsid omad head inimesed mulle ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar