Soovin ja vajan isiklikke abistajaid ehk IAT-ga on hästi

 Olen mõelnud nüüd edasi - tagasi, et soovin ja vajan üht isikliku abistajat juurde, võib - olla mitut sel aastal. Mul endal mitmeid unistuste projekti, mida soovin säravalt ja edukalt ellu viia. Juba sellepärast, et olen aktiivsem, on mul vaja tublisid lisakäsi füüsiliselt juurde. Tõenäoliselt päris uut inimest otsida ma ei peagi, vähemasti hetkel. 

Usun, et mingi moment vajangi uusi abistajaid kas või mõneks ajaks... mis võib venita oi kui pikaks ajaks. Neid kordi on olnud palju, kui tuldud korraks ja jäetudki mu ellu.

Õnneks Kastre vald võimaldas aastaks piisavalt IAT tunde. Peaaegu nii palju kui soovisin, pisut vähem küll, kuid siiski kõige rohkem Isikliku Abistaja Teenuse tunde läbi aastate valla poolt. Arvutasin ja hindasin ise oma tegemisi ja toimetusi, ningu küsisin kuus 200 tundi. ssa180. Võin rahul olla. Muidugi see aastagi on IAT vallal projekti raames, seega on pisi närvikõdi jätkuvalt, mis saab aasta pärast... 

Aga elame aasta ära! Annan endast jällegi parima. Teistmoodi ma ei oskagi.  Vist. 

Küllap saab hoida TM Loovuse kaudugi IAT hoida jätkuvalt, kui tuleb mingi ettearvamatu isiklik vajadus, mida KOV  ei rahasta või mis iganes.     Kuldvõtmekese fond igal juhul. 

Ja kunagi peab mu salajane unistus täituma, et ükskord on mu elu - olu kõik, sh IAT väga hästi majandatud mul endal. Olen väsinud sellest, et keegi ametnik hindab ja otsustab ja vastutab minu heaolu eest. Mõtlen ühelt poolt, et keegi ei saa teise elu paika panna. Teisalt mõistan suurepäraselt, et siin maailmas tuleb hinnata abivajadusi. See omakorda teeb mugavust inimestel elus, sest keegi teab paremini nagu kuidas elada ja olla  . Mul on isiklikult tunne, et minul topelt keerulisem tõestada inimeseks olemist... 

Olen sellest tohutult kirjutanud ja rääkinud...

Äge on olla täisväärtuslik!

Koguaeg ei peagi miskit tõestama ega mämmutama, kui äge on kõik... 

OLLA LIHTSALT. 

See on kõige olulisem.

Olemiseks vajangi  uusi isiklikke abistajaid. Mul on küll hetkel head abistajad olemas.  Aga üks isiklik abistaja ei suuda ega peagi minu tempos püsida ega alati olla tööl, kui mul vaja teda. Abistajatelgi oma isiklik elu. Pahatihti mõtlen neile rohkemgi kui iseendale ja oma elule... 

Olen aga loobunud loobumistest.

See tähendab seda, et pean enam iseendale ka mõtlema, et olla. 

Mitte midagi uut ega põnevat ei bloginud täna...

Lihtsalt mõtted täna

 Ma polnud mitu päeva uudiseid kuulnud. Ega ma ei soovinudki kuulata. 

See, mis hetkel jälle toimub, on minu meelest tohutu hirmu külvamine. Juba uudiste kuulmine  halvab närvikava ja psüühika... Et olla terve pead nagu raudselt mõtlema, et oledki surmaga võlgu, haiguste kandja ... 

Usun, et surmale saab mõelda väga helgelt.

Minu risk  on surra.

Kõikide risk on surra.

Kes aga ütleb, et surm ongi risk... Võib-olla on surm loomulik elu kulgemine... 

Sünni surma vahel on elu. 

Elu tuleb iga päev ja öö nautida. Nii nagu oleks iga päev ainus ja viimane. Iga päev ongi omalaadselt ainus. Mitte üks päev ei kordu. Kuigi iga päev tõuseb ja loojub päike ning kõik tundub nii pööraselt ühesugune, et vahetevahel ajab südame pahaks...  

Ollakse harjutud, et elu peab ilmtingimata olema raske. Raskuste läbi saab võitletud raskustega... Üks tüütu raskuste jada... Raske on isegi mõelda, kuhu tahavad raskused viia... Nagu Tões ja Õiguses tee raskes tööd, siis tuleb ka (raske)  armastuski... Raske raha...     Raske mõista... Raske seksigi saada... 

Pagan võtku!

Ma soovin lihtsalt elada.

Nautida elu täpselt sellisena nagu elu on. Ma ei viitsi võitleta lollakate ettekujutavate raskustega, kuigi nad on siiski täiesti olemas. Elu ei ole lõputu võitlus. Elu on hoopis sügavam, kuid samas lihtsam. 

Mul on omad tõed. 

Ma ei ela ise oma elu raskeks. 

Kergemat elu soovin - nii ka on mult küsitud... Ühest äärmusest teise äärmusesse. Ei tea, milline oleks kerge elu... 

Mulle tõepoolest meeldib mu elu. 

Öeldakse, et igaühele antakse täpselt nii  palju, kui palju suudab ta kanta.     Järelikult minu mõõt on selline nagu  on. 

Mu mõtelõng katkes...

Mõtlesin hoopis muud kirjutada...

Saan aru, et üks haigus on kogu maailma hulluks ajanud. Või pigem, inimesed, kes rääkivad pidevalt covid19-st, on kogu maailma hulluks ajanud. 

Temaga tuleb ka õppida elama nagu iga teise haigusega.  Hirmu toel see aga ei õnnestu. Minu meelest, kõik haigused vääriksid võrdselt tähelepanu. Ennem ei teatud, kui palju haigeid haiglates on. Ei loetud haigete arve iga tund. Ei rääkitud mitu vähihaiget tuli ööpäevas juurde... Mitu inimest suri... 

Uudiseid ei kuula enam ammust ajast huviga ega pidevalt. Raadio keeran näiteks täistunnil kinni. Säilitades niiviisi oma bioenergeetikat. Usun, et selget ja tervet psüühikatki läheb mul veel vaja.  Hing maskita on usutavasti parim viis, kuidas end hoida säravana ja elamisjaksus.  

Sädeinimesi vajab maailm hommegi.

Loodetavasti. 

  

Täna olin Raplas

 Üks näitus jälle möödanik... Ma  ei teagi, kas on rõõm või kurbus, kui maha võtan näitusi... Südamest rahu, et öö sai hästi tehtud... 

Sõime Hannaga Hollivuudis.

Tiirutasime Kaiust ja Rakkest läbi.

Eilne ja tänagi rõõmuspäev

 

  

Eile oli hästi vahva rõõmus ehk sünnipäev.     Oli kõike mõõdukalt, närvikõdigi...😊

Oli laulu. Suur  Sillu laulis sünnipäeva äratust, mutile 😋😍Väga geniaalelt armas laulukene, oma looming korraks. Ka telefonis lauldi. Lauldi ka uksel.

Väike Sillu laulis hommikust õhtuni igal õigel hetkel. Väike Sillu aitas valida mul ka kleidi selga. 😊 

Lilled.

Sattusin hoopis Räpina, kuigi plaanisime Hannaga mitu  aega 

hoopis mujale minna, kaugemale... Ega hommikul ma ei 

teadnudki, et Räpina satun... Vahel võib lihtsalt end tuulutada.

 

Käisin mammalegi rõõmu viimas. Tegin ekstra talle tordi . Minu meelést on väga tore, kui sünnipäevalaps kingib teistelegi rõõmu, mitte ei taha ainult ise kingitusi... Mulle oligi eile üks suurim rõõm, et mamma oli rõõmus minu külaskäigu  üle.  

Kasski sai sooje kallistusi mu süles mamma aias. Ta hüppas ise mulle sülle. 

Minu üllatav eriline külaline.  Rott Tupsu. Olen vist väikene ristiema...

Ma arva(si)n, et võin panna endale hindeks 5 😉

Krista arvas küll, et puudus viie taga pluss... 😂

    Plussi poes ei müüdud, aga arvan, et 5+ -ni on siiski mul veel samm maad. Pigem paneksin miinuse viie taha...

Suur aitäh kõikidele õnne ja heade soovide soovijatele. Häid sõnumeid on olnud üle paarisaja. Mul on uhke ja tänu tunne, et võin olla paljude inimesi inimenegi.  Soovin vastu julgust olla õnnelik ning armastada, iseolemist.

Iseenda kaudu saabki olla teistele olemas südamesoojusega.

Täna jätkus rõõm.

On Eesti sünnipäev.

 Olime naabrinaistega pidulikult. Tehti väike tore üllatuski. 

Minu rõõm on see, et saan Eestimaal isepäiselt omaenda elu.

Head pidupäeva lõppu!

Rõõmunädalal vikerkaarevärviline

Rõõmu-pannkoogitort. Tänasel pühapäeval. Tehtud käepärast olevatest jäägitest, lisatud piparkoogi maitseainet (kui juba salapärane päkapikk mängus, siis ka piparkoogimaitsegi!!!),   šokolaaditükke sulatatud peale... Kapist leitud kiirtoit, millel polnud ei nägu ega tegu, mis tahtis olla ühepajatoit. Mina isegi ei tea, kuidas need pakid kappi said... Ma söön ja ostan kiirtoite harva. 

  Pisipidulik, pisut eriline söömaaeg Ingridiga.

Postkastis käis rõõmu - päkapikk

 Aitäh sulle, kes sa panid postkasti trepikotta väikese ümbriku kaelakeedega 💖

Mõistatan praegu, milline salapärane päkaapikk jätab rõõmunädalal sellise salajase armastuskirja...

Rõõmupäevast

 Varsti on rõõmupäev... 

Otsustasin mõni aeg tagasi  juba, et  tähistan rõõmupäeva see aasta ning kindlasti järgnevatel aastatelgi. Olen lihtsalt tänulik hetke eest, kui tulin siia maailma... Ma lihtsalt ei viitsi mõelda oma vananemisele. Mul targemaltki mõelda ja teha.

Näiteks endast anda parimat rõõmu. 💖

Iseendale.

Teistele inimestele. Sõpradele. Kallitele.

Mis on tegelikult eluaastate lugemine, kas olen elanud juba x aastat - ehk piisaks möllust... või olen alles elanud x aastat... Mis on üleüldse vananemine...

Usun, et olen elumöllu teinud täpselt niikaua, kui olen elanud - mõne päeva pärast 54 aastat. Ma ei häbene vanust - miks peaksin... See mingi füüsiline kokkulepe aja arvamisest... 😁 Mu hing on väga särav. Noor. Ja samas, mis tähendab ka noorus... 

Niimoodi ei mõtle ma täna mitte esimest kord. Olen ennemgi endamisi sedasi  mõistlikult mõelnud.

Olen mõelnud ka, kui ma poleks sündinud sellise Tiiana, siis mis oleks jäänud olemata maailmal... Mina ise oleksin kaotanud küll pallju... Mulle meeldib  päriselt oma elu. Elurõõm. Kogunisti elumure. Need teevadki minust minu omas elus. 

Saan jagada kõikidele rõõmu oma olemasoluga. Isegi minu tagarääkimine on kelledelegi rõõm 😋  Seni, kuni minust räägitakse ja mõeldakse kuidas iganes, ma elan. See on rõõm.

Rõõmupäeva tähistamist konkreetselt ei teegi. Loodan, et saan isegi rõõmu teha. 

Ka oma raamatuga "Kohvi jalaga, palun..." saate mu õnnelikolemiest osaliseks, kui soovite seda lugemiseks küsida minult. Super hea  hinnaga. Palun vaid postitamiskulu. 

Kui soovite rõõmu vastu teha, siis oleks rõõm mitmekordne 😍

Kajage julgesti raamatu soovist minule.

Võime kohtuda varem või hiljem... 😉

Muide, nende kahe pildi vahe on peaaegu 14 aastat... Mulle näib, et need aastad on olnud justkui üksainus hea päev...

Iluprotseduur

Ei ole naljapilt 😂😂😂

Tegin näomaski. Maske teen harva, kuid vahel tuleb ikka enda eest ise hoolitseda. 

Et olla kaubanduslikult kena on vaja aeg - ajalt kolegi olla.

Vestlusõhtu loometalgud jätkuvad ja muuski...

 

Tegime täna ettevalmistusi vestlusõhtu(de) parimaks õnnestusmiseks. Sünniks. Meil oli minu ümarik kodulaud nagu loometalgute laud - igasugusi vajalikku pahna täis 😋 

Ei puutunud kohvitopsid ega tort, mis tõsi küll oli eilsest poolik, kuid ikka oli väga maitsev. 

Eile õnnestus tort jällegi suurepäraselt.

Mul on olnud komme aastakümneid tähistada kuidagi kallite sünnipäevi ükskõik, kui lähedal või kaugel nad on.... Loodan, et see kandub läbi õhugi nendeni... 

Rapla minek on ka loodetavasti lahendatud. Vahetasime lihtsalt päevi... Sõidan Raplasse 25. veebruaril.

 

Ei suuda uskuda...

 .. et juba 30 aastat möödas imeliselt ööst, kui sündis tüdrukuke... Ja mina olin nii õnnelik, et ei suutnud naeratada... 

See oleks olnud justkui eile... 

Siis olid meil hoopis teistsugused lootused, uskumused, plaanid...  Elu on mänginud omi mänge . Üht tean raudkindlalt, et mina ja sina oleme isepäiselt vaprad ja tublid. 😉💖 Mõnda asja 30 aastas oleksin soovinud näha teisiti, mõni hetk on olnud väga hea... Vahel mõtlen, et ma oleksin võinud parem ema olla ... Ja ometi olen püüdnud parima endast anda . Kui mitte füüsiliselt eriti, siis mõtetes alati. Sinagi , usun, oled oma elus  teinud parima ja küllap suudad rohkemgi  teha, kui mina...

Aitäh, et oled olemas, Merili💖😊

Abisoov

 

Väike SOS - ehk keegi sõpradest saab sõita minuga 26. või 27. veebruar või 1. märts Rapla? Pean minema näitust koju tooma. Kajage privaatselt mulle vastu.

-----

Selliseid abisoove pole ma ka kaua aega kuhugile ripputanud. Mul on tõesti tunne, et elu ise ei lase iseend mul ära hellitada. Kõik ei saagi alati ja igavesti koheselt lahendatav ega kättesaadav... Ammu oli mu sees küsimus, millal tuleb taas sebimine mul kes - kus - mis... Minu elu - olu see. Vahepeal oligi kõik kuidagi lihtsalt kenasti sujuv - see ei olnud just minu elu moodi...

Usun, et seekord ka olukord laheneb. Alati on keerulised olukorrad hästi lahenenud.

Pika liugu

Jäin mõtlema, et mina ei olegi IAT ajal, 21 aasta jooksul vastlapäevaliugu teinud... 

Olen aga palju palju lumes summanud. 

See pilt on tehtud üle 10 aasta tagasi. Kui sai veel pidevalt bussiga sõita. Ei mäleta, kes pildistas - Erika, Sandra või Margot või ... Aga siis oli need  tüdrukud minuga kõige rohkem... Siis isiklikul abistajal palju oli vaja rohkem rammu. Käisime kõikjal jala ja bussidega. 

Vahel sai ratastooliga liugugi lasta 😊😋

Pika liugu tänasel vastlapäeval!!! 

Märtsist vajan uutki isikliku abistajat

 See blogitus ei ole veel päris töökuulutus, kuid kellelgi tekib lugedes juba huvikene, siis  võib julgesti mu poole pöörduda näiteks lisaküsimustega. 

Olen  umbes  kuu juba mõelnud, kas vajan või ei vaja veel uut isikliku abistajat. Kuid mulle näib järjest rohkem, et vajan kedagi siiski veel isiklikke abistajatele lisaks. Mõeldes juba vestlusõhtu - projektile näiteks, siis ei oleks mõeldav , et lükkan  tööasju edasi ja edasi. Ma ei saa seda lubada. Isiklike abistajate süsteem peab kellavärk, et üleüldse teha midagi head. Teha midagi head on mu suurim soov . Loodan, et seesugune soov on  neilgi, kes vestlusõhtuga seotud on. 

Seesama mõte on iga tööga, mis teen ja milles vajan isikliku abistajat. 

Minagi pean iseendale mõtlema. Samas püüan olla väga mõistev abistajatele, kui nad mõnikord ei saa tööle tulla millegipärast omas   elus. 

Aga ma ei tea veel, kui palju tunde uut isikliku abistajat vajan. Usutavasti teda vajan rohkem väljaspool kodu... Mõelda on palju mul. Kindlasti arutan tüdrukutega veel rahulikult läbi, kui palju keegi suudab ja saab isikliku abistajana  tööl käia. 

Viimati panin tööpakkumisi üles eelmise aasta aprillis ... Päris pikk vahe on olnud uue abistaja leidmisega. See väga hea tulemus. Seda enam, peaaegu 10 kuud on olnud mul üle ootuste super aktiivne elu... 

Vahetevahel  on isegi hea leida uusi isiklikke abistajaid oma ellu. 😉

Sõbrapäevaks

 Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?

Oled veevalaja, kalad või kaalud?”

Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”

Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.

Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”

Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.

Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”

Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.

Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”

Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.

Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-

Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!

Pidin näppama selle luuletuse oma healt Kristelilt. Loodan, et teab niigi, miks...

Head sõbrapäeva õhtut, mu sõbrad!

Jääv on mööduv... Mööduv on jääv...

 

Mõtlen maailma kõige erilisemale sõprusele... Armastusele... Telepaatiale... 

Tänagi on,  küll palju erilisemal viisil, me side alles... See tunnetan oma südames. Hinges. Ma ei tea, ei oska öelda, kuidas sina teistpoolsust seda tunned, kui tean, et sa ei ole mindki unustanud... 

Mul on meeles su kolm ülesannet, mida andsid minule viimasel kohtumisel Pärnu Haiglas mõned kuud peale nelja aasta tagasi ... Siis kuulasin neid pool naljaga, naeruga... Neist polnud midagi uut, neid olin kuulnud pidevalt aastaid... Aga su hääletoonis oli erilist... Seda ma ei tahtnud kuulda... 

Eile just mõtlesin, et need projektid ja väljakutsed, mis on praegu minuni jõudnud kuidagi hästi suurte ringidega, neist arutasime kunagi juba sinuga... ja siis jäid õhku rippuma... Võin ju uskuda, et olen sihikindel, et mis pähe võtan, selle viin ükskord ikka ellu. Aga vahva on uskuda sedagi, et nende asjades, mis mu ees, on natuke sinugi nähtamatult abi... 

Vahel näib, et see inglite maailm on lihtsalt  muutunud popiks asjaks. Igal ühel on  midagi selle kohta järsku öelda... Vaata, et rohkemgi, kui Jumalast...  Või see keelatud uus... Ma ei soovi olla kellegi moodi... Siingi soovin olla ise. Tean päris kindlasti, et nähtava ja nähtamatu maailma piir on imeliselt kitsas - tuleb vaid uskuda, ja saadki piirist üle. Usun, et tihti polegi vaja kõikidele vaja peale suruda enda uskumust. Igaüks peaks ise oma usu üles leidma, sellega mõndagi õppides ja kogedes, et edasi toimetada...

Nii nagu kohtumised inimestega on meie oma valik. 

Mõni inimene möödub riivamisi... ja ununeb. 

Mõni inimene jääb. ja möödub , kuid ometi on jääb igavesti hinge.

On inimesi, kelleta ei oska oma elu enam ettegi kujutada. Üks selline inimene olid sina, Karel.     Minagi võin samade sõnadega öelda nagu sa mulle: olid maailma parim sõber.

Aga tõelist armastust ei ole ma veel leidnud. Nagu andsid ülesandeks.

Usun, et tead miks - ma tean ju, mida olen väärt... vähemagi ma ei lepi lihtsalt  Tõeline armastus pole materiaalne ära ostmine  või peotrallid, vaid palju - palju enamat... Hingede kooskõlad. Armastus on kõikjal ja sügavam, kui lihtsalt olemine kellegagi... Mida kauem elan, seda rohkem mõistan, et tuleb leida enamat, kui...

Tänan, et oled mu elus ikka edasi... Ei sa kao mälestustest kuhugile...

 Selle pildi tegi Age meist Pärnu Haiglas...  Siis ma veel Aget õieti ei tundnud. Täna tunnen. Mul on tunnen, et andsid omad head inimesed mulle ...

Head Pühvli aastat!!!

 

Head sõbralikku Metall Pühvli aastat!

Nii nagu aru saan, tuleb mul kui lambal kõige raskem ja keerulisem, kuid õnneks on mul oskus üksi hakkama saama ja end arendama.

Mulle meeldivad kaks märksõna Pühvli aastas, mis peaks olema - emotsioon ja lapsemeelsus. Olen ju lapsemeelselt emotsioonide rohke suur tüdruk. 😉

Eelmise aasta plaanid tuleb konkreetselt ellu viia mul. Mitte jääda rutiini. Minna uuega kaasa. 

See on jäänud ennustustest meelde.

Täna käidi  mind jälle hindamas. Et kas märtsist vajan isikliku abistaja teenust. Ja kui palju...  Eile sain teada, et ametnikud praegu eriti kodukülastusi ei tee, kutsuti mind hoopis sotsiaalteenustekeskusesse. Ütlesin, et neil  on vaja mind hinnata, mitte mul end - olen ammu iseend hinnatud. Saan aru, et sotstöötajatele on tehtud ettekirjutusi. Kuid ma ei saa aru, kuidas kodud on ohtlikumad ametnikkele, kui sotskeskused klienditele... Mõtlesin veel  soovitada zoomi, kuid ei soovitanud. Mul tõesti kahju ka sotstöötajatest, kes on arvatavasti mitme tule vahel. Jah, ollakse harjutud, et jooksen kohe igale poole kui vaja. Seekord läksin teist teed, sest oleksin pidanud taas plaane ja asju ümbermänginud, kuna teadsin paar nädalat, et saavad tulla ka koju... 

    Hindamine oli füüsilises võtmes oli ikka nii nagu ikka, kas pissimine ja söömine on normaalne... Huvitav, milline pissimine sotsiaalselt oleks ebanormaalne... Saan aru, et kõrvalekalded on juba meditsiinilised, kuid see minu meelest teine hinnang. Ühesõnaga, kui isikliku abistaja füüsilise abiga peaksin olema iseseisev, siis hinnangu ei saa mitte kuidagi öelda, kui hea kokkaja olen, kuigi füüsiliselt vajan tõesti abi. Lõpuks sooviti alles minu soove, plaane ja unistusi... Ühesõnaga, kui mu teha oleks, siis teeksin hindamissüstetemi natu ümber.

Testisin ka nö seksi - abistaja saamise, kuigi minu meelest, peaks temagi olema isiklik abistaja , kes abistab sexi asjas. Oldi hämmingus, kuidas ta seksib... Rahu sai, kui ütlesin, et ta ei seksi, vaid abistab... 

Kuigi võimalik on seegi, et klient ja isiklik abistaja armuvad... nagu igas töökohas on see võimalik... 

Selleks korraks on mitmeks aastaks tapeet igas seinas, kuhu tahtsin panna. 

Rõõmus sõbralik veebruar ehk hea hind mu raamatul vaid veebruari lõpuni

Pühapäeval on sõbrapäev ja varsti on rõõmuspäev, kui taas saan tänada rõõmsasti, et mina üleüldse siia ma maailma sündisin ning elan hullult täiuslikku elu sõpradega - sellepärast soovin jagada häid emotsioone üksteisega. 

Mina jagan raamatus "Kohvi jalaga, palun..." oma naiselikke mõtteid elust - olust. Raamatut saate osta vaid minult, kui annad märku soovist. Raamatupoodidest ei leia  seda raamatut.  

Sina, kes oled ostnud ja lugenud läbi, anna tagasisidena emotsioone ausaid ja säravaid. 💖 Nende abil saan rõõmsasti veel kirjutada uusi lugusid.

Teeme raamatu hinna veebruari lõpuni ostja südamehääle järgi. Ise küsin vaid postikulu, kui saadan kuhugile. 

Saate osta ka MTÜ TM Loovuse arvega.

Raamat on inglise keeleski saadaval. 

Lisa täpsem info minult, küsides, kirjutades  tiia.jarvpold@gmail.com  või helistades 5529317, saada võib sõnumitki. 

Teeme külma küünlakuu soojaks rõõmuga!

Elekter...

 ... Tuleb olla energiline ning alati hoida silm peal, mis on minu ümber. Ehk naine  peab kõige oskama nägema ja lahendama, teha... 

Täna  ilmnes, et mu elektrijuhtmedesüsteemis on tõesti totaalne segadus... 11 aastat  vähemasti tean, et majapidamises lae all seinanurgas on päris ohtlik juhtmejupike . Jäänud köögiseina lammutamisest. Olen pidevalt elektrikutele , neid ikka tunnen mitut - mitut, rääkinud sellest, aga öeldud ikka, et kui varbaga torkima ei hakka, pole hullu... kunagi teeme korda... 

Nüüd ongi see hetk kunagi loodetavasti käes. Mulle räägiti , mis on mis ja vana süsteem pani pead vangutama, kuidas see võimalik on, et elekter on nagu eikuskil ... Mul on pandud uued elektrijunhtmed.

Üleliialt muretseda ei tasu. Öeldi täna mulle. Asjaga tegeleme. Usun, et paari päeva jooksul selgem või loodetavasti korraski. 

 Sattusin spontaanselt külla.  

Oli seega üle mitte aja linnaski poolenisti ette plaanimata päev.     Niiugusi päevi vahetevahel igatsengi. Võiks olla natuke rohkem neid päevi. Annavad energiat juurde. Mitte millegile mõeldes. Vahel saab küllas niisama olla. Rõõmuks kohvi pakkujale ja iseendale.  Lihtsalt lötsutades diivanil. Vaadates filmi. Ulata lapsega.  

Minul oli rõõm.   Loodan, et Hannal ja väikesel Silveril oli samuti rõõm. 

   Hästi abivalmis on väike Silver mulle. Trepilgi soovis aidata.     Solvus, kui ütlesime, et kasva veel... Usk ja lootus jääb, et südamest abistamine ei kao kuhugile praeguse aja lastelgi, kui emmed - issid näitavad eeskuju ning kui erivajadustega tädid - onud lubavad lastel abistada ja suhtlevad lastega.

Tegelikult väike Silver meenutas suurt Silverit, kes ka neljaselt tahtis  treppidel olla turva mulle...

    Mul jäävad täna omad nõud pesemata... Ei viitsi... Homme ka päev...

Mul on tunne, et vajan uut jällegi SOS - isikliku abistajat

     Tõesti, ja seda mitte pahasti tundes,  vajan uuesti või jällegi SOS - isikliku abistajat.  Kaua ei ole teda nagu vaja olnud, vähemasti mitte avalikult. Kuid tegelikult  isikliku abistaja vahetamine / asendamine on olnud päris tihti mul. See kuulub minu elu juurde. On elu osa. 

Minul on hetkel väga head isiklikud abistajad, kuid neil on samuti oma elu. Nende eludega tuleb ka minul arvestada.     Kui on haigus, siis on haigus; kui on teinegi  töö, siis on  teinegi töö isiklikel abistajatel. Sellega tulebki arvestada mul.

Ma võin olla väga hea arusaaja. Püüan olla.

Kuid lõpuks pean mõistma sedagi, et lõppude lõpuks pean mõistma omaenda vajadusi ja toimetusi. Neid on ka vaja. Neid on ka vaja ära teha. Eriti siis, kui vaja kuhugile minna midagi tegema. ei saa ma silmi kinni pigistada, et kõik on OK, kui isiklik abistaja tööle ei saa tulla. 

Tavalisel kodupäeval pole vahet, kas pesen pesu täna või homme näiteks. Kodupäeval saan ikka hakkama. Kui on just miskit abi vaja väga, on naabrisõbranna ka olemas.

Praegu mõtlen eriti oma vestlusõhtute tegemisele. See on minu töö. Võin teha ja teengi, olengi teinud juba  tööplaani. Minu suurim risk on, kui toimub kuskil teatrisaalis vestlusõhtu, kuid mind kui lavatäht ei  ole, sest isiklik abistaja ei saa tööle tulla... See oleks küll parim...   negatiivses võtmes... 

Usun, et mul peab olema selleks puhuks olema mitu - mitu tagavara variandi isikliku abistaja näol. Siis on kõikidel rahulik olla... Ka publikul.

Mul jäänud loeng ära mõned aastad tagasi, et isiklik abistaja ei saanud tööle tulla... Rohkem pole Tartu Tervishoiu Kõrgkool mind kutsunudki rääkima... Loomulikult olen seepärast nukker. 

Aga SOS - isikliku abistajat on näiteks kahe tunni jooksul leida peaaegu võimatu. 

Ja täna on mul küsimus jälle, mitu isiklikku abistajat peaks üheaegselt tööl olema, muidugi eri aegadel, et mina ei jääks hätta... 

See on minu elu. 

Ikka jama ja seiklus, pinge, kas saan jamast välja seikleda pingevabalt. 

Sotsiaaltöötajad ega ükski ametnik ei saa ega suuda kliendi elu eest vastutada ega ammugi hinnata. Nad võivad küll mind füüsiliselt hinnata , kuid mitte minu hinge  elu - olu...  Nad teevad oma tööd, tänu klienditele saavad nemadki iseend teostada. Olla ise. See nädal  tullakse mind jällegi hindama, kas ja kui palju vajan IAT tunde. Küsiksin siis ka seksi - isikliku abistaja tunde - neid polegi mina vähemasti iialgi küsinud... Saaksin vähemasti ise ka hinnata ametnikke. Mulle juba öeldud, et seksi - abistajat peab väga kõrgel tasandil kinnitama.... Teate, kõik võib ju õige olla, kuid ma ei lähe ministrilt küsima, kui mitu tundi võin suhet luua ja seksida. SORRY. See on väga delikaatne. Siin soovin veel rohkem konfidentsiaalsust.

Hindan, et IAT-s pean siiski ise olema valvas pilk.

Vastasel juhul kaon ma hoopis ära... 

Kadumist bürokraadiasse loobun end uputamast.

Soovin lihtsalt elada.

Jääda iseendaks.

Ainult nii saan ametnikele tööd anda. Isiklikele abistajatele püüda olla hea tööandja, mille tasu on mulle mu heaolu ja tervilik - rõõmude ja muredega elu...

Laupäev iseendale

Võtsin vastu otsuse, et tänane laupäev on minu jaoks. Eile tundsin, et kõigest on kuidagi kop - kop ees. Midagi ei tahtnud teha nii, et hakkasin südamest uut maali mäkerdama - sedagi ei tahtnud, kuid midagi pidin ju tegema 😉

Ma ei saa jalad rüpes istuda!!!

Keskööl sõin vaarikaid. Need kingiti eile.Ootamatult ja lihtsalt. Tõdesin endamisi, et igatsesin just vaarikaid. Mitu nädalat oli isu millegi järgi, kuid isegi ei teadnud, mille järgi täpselt. 

Neile, kes veel ei tea, siis vaarikate vastu on erilselt hull armastus 😉 

Nagu armastus roosa värvi vastu.

Värvisin juuksed tume roosaks pluss pruuniks. Peeglis oli mitu värvivarjundit. Vikerkaarevärvi juuksed.

Siis toimetasin laupäevalised toimetusi. 

Natuke surfasin netis ja facebookis - ja leidsin mind kõnetanud teksti. Tavaliselt ma ei jaga kellegi tsitaate omas blogis, kuid  

'„Kallid, te olete kõigest valesti aru saanud. Te ei tulnud siia kogema tingimusteta armastust. Selline armastus on kohas, kust te pärit olete ja kuhu te pöördute, kui siinne kehastumine läbitud on. Te tulite siia, et kogeda personaalset armastust. Universaalset armastust. Räpast armastust. Iharat armastust. Seksuaalset armastust. Hullumeelset armastust. Katkist armastust. Terviklikku armastust.

Sa oled jumalik. Sa ukomistad tihti, aga selles on jumalikkuse arm ja graatsia. Sa kukud läbi oma ettevõtmistes, aga selles on peidus jumalik ilu ja õpetus. Sa ei tulnud siia olema täiuslik. Sest Sa juba oled täius ise. Sa tulid siia olema läbi ja lõhki inimlik kogemus. Võrratu ja vigadega. Et siis tõusta ja ärgata taas mäletamisse.“

Mul ei ole aimu, kes sedasi on öelnud. Ausalt. Mind kõnetas. Ehk mitte valesti aru saanud, kuid harjunud aru saama, et elu ongi selline ja igatseme paremat. Uskumata, et mina ise oledki kõige parem, võrratum oma kõikide vigadega. Ja mina olen küll tänulik sellegi eest, et saan olla täiuslik väärtus. Kas see maailm on õige koht - ma ei tea, kuid lapsest saadik on mul tunne, et ma ei kuulu siia... Aga olen õnnelik et võin elada terviklikku ellu.

Ups, loometalgute tõsine ümbermäng

 Soovisime Kuldvõtmekestega taas vunki manole minna. Märtsis Värskasse. Teema  esitasin ka esmaspäeva õhtuks nagu kord ja kohus. Kuid  mitmed asju arutades Võrumaa loometalgute juhi Kadriga otsustasime, et  Värska ei saa minna. Juba seetõttu, et meeskonnad täitusid imekiiresti, kohtade  arv piiratud... Aga ka sellepärast, et me teema suht keeruline ja võrukad ei teagi, kui palju seda probleemi Võrumaal on... Ausalt öeldes, ma usun, et mitte keegi Eestimaal ei tea selle probleemi suurust, sest see võib olla väga varjatud. Ja kas vahel ongi see probleem, võib - olla on elustiil - ei osata ega soovita omas heaolus paremat tahtagi... 

Meie teema aga sai hoopis suurema tõuke edasi tegeleda hooga ja loovalt. Tõenäoliselt oodatakse meid Tartumaa loometalgutele sügisel. Vahepeal põimin osa sellelt oma vestlusõhtusse. üle võlvi naerdes. Arvatavasti tuleb vahele veel ühte ja teist teha. Ka tänane Tervis Plussi lugu läheb meie teemasse...

Me teema oleks olnud Värska loometalgutel

Olgu jääv meile eraelu, mitte erielu

Kuldvõtmekese meeskond on kahel korral loometalgutel osalenud, eesmärgiga leida ühiselt lahendusi isikliku abistaja teenuse (IAT) ja ligipääsetavusega seotud probleemidele. Seekord soovime ligipääsetavuse üle arutleda kolmandas võtmes – otsida ja leida lahendusi, mis sobiks kõigile osapooltele, keda on ju tegelikult palju. Oleme nii ametnike kui sotsiaalsüsteemi tervikuna, aga ka puuetega inimeste perekondade poolt kogenud suhtumist, et erivajadustega inimesed vajavad justkui kogu aeg „karjatamist”, silma peal hoidmist. Mis iseseisvusest IAT abil me räägime, kui kliendi elu eest peab ametnike arvates vastutama abistaja, mitte klient ise ?

Ka puudega kliendid vajavad privaatsust, võimalust suhteid luua. Ka nemad on kodanikud, kellele kehtivad samad EV seadused, nagu tavainimestele, kuid ikkagi jääb mulje, et puuetega inimeste jaoks on veel mingid eraldi seadused, umbes nagu alaealistele.

Nagu esimestel loometalgutel lubatud, loome Kuldvõtmekese fondi, kuid me ei ole nõus põhimõttega, et kliendi eest vastutab isiklik abistaja – praegu on suund sinnapoole, et sotsiaaltöötaja silmis on nö A ja O abistaja, mitte klient. Erivajadustega inimesel, kes elab oma kodus, on õigus privaatsusele, kuid ametnikel kipub ununema nii oluline asi, nagu konfidentsiaalsus isikliku abistaja ja kliendi vahel toimuva suhtes.

Seekordsetel loometalgutel soovime arutleda teemal ligipääs privaatsusele, sest ilma selleta ei taga ükski kaldtee ega muu abivahend puudega inimesele väärikat toimetulekut.

Meie meeskonda on oodatud erivajadustega inimesed, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, miks mitte ka ministrid, ühesõnaga kõik, kes mõistavad, kui olulise teemaga on tegemist, ja soovivad kaasa mõelda ning kaasa rääkida. Kuldvõtmekese meeskond on veendunud, et puuetega inimeste jõustamine suurema iseseisvusie saavutamise poole kergendab ka omastehooldajate koormust.

Puuetega inimesed, kes soovivad olla iseenda tee valgustajad, vajavad tõepoolest jõustamist, kuid „karjatamine” kindlasti ei ole seda.

Pean olema tänulik, et läks väheke teisiti. Et tegelikult tunnen, et mul on küll topelt vastutust. Palju rohkem tööd, kui ootasin. 

Eile vesteldes Kuldvõtmekestega, küsiti , mis tulemuseni jõudnud oleme ja kõik segane... 

Vastasin eile nii umbes, et pähkel on, kuhu tahame jõuda või mis on eduvõti. Usun, et igalühel on oma eduvõti ja ka säde, mis võib nakkatada teisigi... Pisirõõmudest algab tulemust.

Tänagi mõtlen nii.

Tulemus on lõputu eesmärk. Kui miski käes, algab kohe uus soov... 

Tervis Plussis...

 ... seksuoloog Rita lugu "Meil kõigil on õigus naudingule". Loos avaldan minagi oma arvamusi armastusest, seksuaalsusest ja natu sexi - isikliku abistajast. Minu meelest on sexi - isiklikul abistajal vaja konfidentsiaalsust, kui tava isiklikul abistajal ja siin on eraelu puutumatus eriti oluline. Tõsi, see on vist Eestis esimesi avalikke lugusid sel teemal, kõike ei olnud ju võimalik  kohe kirjutada.

Arvan samuti, et paljudele inimestele võib tekitada selline mõtteviis meelehärmi, kuid seksuaalsus ja naudingud, armastus on elu tähtsaim osa... kõikidel inimestel.

https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/92226863/meil-koigil-on-oigus-naudingule?fbclid=IwAR1ZSfDTRkLyile1msWUNKuuJRcFQZIAaglaT7kg9lCCG6xZlXAtoZRWusg

NB! Mina ei ole kuhugile aheldatud. Seda sõna ei ole kasutanud ei mina ega Rita. 

Ja kindlasti maalin jätkuvalt jalaga. Väikesi apsakaid ikka juhtub ajakirjadeski...

 Täna linna minnes tegime Hannaga mõned selfit. Minust 😋 

Maja ees oli ilus päike ka. Prillideta oleks olnud päris pimestavalt valus päikest vaadata...

Hele päev andis uut energiat.

    Tegelesin päev loometalgutega.

Vestlusõhtugagi.

Käisin Maarja pool. Tegime kiir - koostööd. Seda me teeme alati, kuid täna saime poole tunniga see paberile, mida olime arutanud juba ammu ilma. 

Unustasin süüagi. Olin õhinal... Sõin alles õhtul. Nii muideks juhtub sageli, kui soovin midagi luua, valmis saada...

Mõnus asjalik päev oli. 

Head küünlakuud!