Piret Aus ja teisedki osavõtjad jagasid oma kogemusi. Osavõtjad esitasid siiski rohkem küsimusi Piretile. Mõned olid saalis, mõned zoomis.
Mina ise püüan näiteks oma siinset blogi ja kodulehte teha kõikidele, ka nägemispuudega lugejatele. Ma pole küll arvutis tugev, kuid olen tugev abi paluma mõnelt IT-mehelt või naiselt.
Näitusteks saan ju kirjutada oma maalidele kirjeldusigi. Saan ise olla kirjeldustõlk.
Olen nagu Hunt Kriimsilm, kel on juba 99 ametit. Kui selle eest saaksin natuke rohkem rahagi või kui vähemasti osa tegemisi ja toimetusi arvestatakse töötegemisse töölepinguteta - siis oleks veel rohkem moti midagi teha... Aga pole hullu - mu elu on iseenest nii põnev ja lahe. Tahaksin isegi teada, mida veel ja kuhu veel... Loodan, et piir ei tule eal ette. Kuigi hoian end läbipõlemisi eest. Kõike siiski ei tee. Ei tee seda, mis mulle ei meeldi. Mida ei teeks ma südamega.
Ainult olen vähe kurb, et ligipääsetavus teema on ikka veel kuidagi negatiivselt meeltes... Ometi on muutunud maailm tohutult paremaks. Kultuur ligipääsetavamaks. Olen õhtu üksi mõelnud endamisi, et kuidas teha elu elamine üheselt ligipääsetavamaks inimese enda sees... Sotsiaaltöötaja paneb südamele üht, meditsiinitöötaja teist, kultuuritöötaja kolmandat ja nii edasi - kõik püüavad inimest tervikuks teha, ta elu muuta paremaks. Väga hea. Tõesti hea. Aga kui jääb inimese, kes on karussellil, enda arvamus, otsustus ja vastutus... Mulle jäi kuidagi kõrvu ohe, kus leida kultuuriüritustele puuetega inimesi... Võib - olla pigem , kuidas saada... Kuid kui inimene ei taha üritustel käia, siin ei loe, kas on erivajadus või mitte, siis ta lihtsalt ei käi - mitte midagi pole vahetevahel teha. Samas on super, kui on alati kultuurile ligipääs kõikidele, kes otsustavad, et nüüd ja kohe on õige aeg kuhugile minna - ja ühtki takistust ei ole ees. See oleks võrdne elu ja maailm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar