Üleeile käisin Tartu Raekoja platsil jõulumaal. Lihtsalt jalutasin. Käisin pea kõik majakesed läbi. Alguses keeldusin - nagu olen - kui Ingrid rõõmsasti küsis, et tahad salasoovide majja minna... Vaatasin automaatselt võimatu - kõrge ja kitsas... Järgmisel hetkel olin majas... Ausalt, tihti ma ei jõuagi ligipääsule rohkem mõeldagi... Vist reedan alati miskit oma olekut- ma ei tea.
Kuigi ma vaatpan esmahetkel ikka ohutust minekuks, kuid see on automaatne mul, järgmisel hetkel olen seal, kuhu nagu ei peaks üldse saama . Ausalt aga mina ei mõtle pingsalt koguaeg ligipääsule , kui käik on lihtsalt niisama isiklik. Jõululinn Tartu 2020 on täitsa mõnus.
Hea nali oli üle pika aja. Olime Ingridiga parkimisautomaadi juures. Möödus vanem tädi, kes ütles: "Pange talle müts pähe, tal on külm." Olin nagu alati palja peaga. Mul oli heahalenaljakas tuttav tunne keset Poe tänavalt. Kunagi oli niisuguseid tobedaid hetki suhteliselt tihti, kui käisin bussidega kõikjal. Inimeste hoiakuid on vast kõige raskem muuta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar