Hakkavadki 2020 aasta 8760 tundi. Mul on kombeks iga aasta kokkuvõte kirjutada siiagi...
On olnud väga keeruline aasta. Ma ei ütleks, et raske... Ikka päris keeruline aasta. Samas hästi äge ja lahe, kuidagi kerge. Selliselt on vist kummaline öelda, sest maailm on hulluks läinud. Covid19 on süüdi selles - keegi või miski peab alati süüdi olema. Ega jama keerajad ei saa olla ise ealeski süüdi. Mõistan suurepäraselt, et maailmas on jälle üks viirus - koroona juures, kuid see, mis praegu toimub majanduses ja igasuguste piirangute raames - seda ma ei mõista. Kuidas hoolitakse inimestrest, kui lihtsalt tekkitakse neile pingeid juurde... Tööd ei ole, raha ei ole, kontakte ei ole... Minu meelest on hirmutamine, et mitte uskuda seda, mis tegelikult toimub... Keegi ei tea ega oska arvatagi, mida piirangud ja segadused kaasa toovad...
Inimene ei ole universumis kõikvõimas.
Inimene ei saa loodusseaduse vastu.
Inimene ei tea, miks üldse igasugused haigused maailmas on.
Inimene ei ole võimeline ära hoidma surma...
Inimene saab elada täisväärtuslikult omaenda elu.
Mina küll ei tea, miks elan üleüldse ja mis on mu ülesanne siin maailmas. Aga usun järjest rohkem, et ma vajan siinseid kogemusi muudesse eludesse - kes teaks vaid, kus ja milleks...
Mina ei mõtlegi praegu sellele eriti. Tunnen, et minu ülesanne on elada täna ja praegu. Elada natuke kiirust ületades. Nautida kõike, mida saab südamega teha. Anda iseendast parim nii iseendale kui ka teistele.
See aasta on mind õpetanud taaskord mitte hirmu tundma. Hirm on suurim vaenlane. Üle pea ei tohiks hirm igal juhul kasvada... Kui mul oleks võimalus, siis astuksin hullunult paanikas maakeralt rahulikult maha... Oleks vaid ligipääs teistele planeedile.. uskudes, et seal ei ole hirmu külvamist...
Selle aasta kõige naljakam oli kaka ehk wc-paberi kokkuost. Mul oli ka terve kapp igasugusi paberirulle täis. Mulle toodi lihtsalt. Minu poiss tõi ka kotitäie öeldes, et söö kas või... sest keegi ei teadnud, kui kaua ja kui palju pean üksi olema. K usjuures majapidamispaberit läheb mul tõesti palju. Mugav oli lihtsalt peaaegu suve lõpuni paberit võtta kapist. Siiani ei saa aru ma, mis seos oli pebupaberil ja koroonal. Päriselt ka.
Nüüd kaheksa - üheksa kuud hiljem ei taha vist keegi paberit kokku osta.
Kuigi kodus on alati hea paberi ja suhkru jne väike tagavara. Seda rääkisid juba vanad inimesed, kui olin laps. Sool ja tikud on ka tähtsad...
Märtsis korraks lõi koroona külma värinad mulle ihule. Ainult tõesti korraks. Mõistsin, et iga hetk võib ükskõik mis haigus kallale tulla. See, mis maailmas ja Eestis toimus ja toimub siiani, on lähedane mingile sõja olukorrale. Pommideta. Minu meelest koroona ajastu on hullem kui sõjaaeg. Inimestel võetakse ära päris lähedus. Kokkuhoidmine. Internetis igasugused suhtlusvõrgustikud ei ole ikkagi need... Ma blogin küll praegu, kõik mu sõbrad kuskil loevad - nagu oleks kokkuhoid, kuid... mina olen reaalselt üksi. Võimalik, et lugejagi on üksi...
See aasta olen tunnetanud, kuidas võivad haigused väga järsku kallid haiglavoodi panna. Ratastooli. Ja mitte covid19 tõttu. Ühelt poolt peab see meeles, et on teisigi haigusi, mis väga kurjad. Teisalt, haiguste eest pole keegi kaitstud. Unustanud on tihti , kui habras on elu. Me harjunud naerma ja nutma - tundub, et see kestab igavesti. Mitte kunagi ei tundu õiglane, kui kallis super elujõus inimene jääb järsku jõuetult haigeks. Ja on tahe siis aidata, aga kõige parem aitamine ongi olla tema lähedal. Anda endast parim , nagu ta on andnud kõik parimal viisil paljudele. Ka mulle. Minu hing ei luba olla mammast koguaeg kaugel. Pikkivahet hoidmine ei too tervist tagasi ega isegi mitte vähekenegi elurõõmu tagasi... Püüan nii palju tema juures käia ja olla , kui vähegi saan. Alati ei saa ka. On kiire. On piirangud. Vahel pole kellega minna... Püüan takistustest üle olla.. Need kõlavad vabandustena -ei saa ega tohi... Takistustest olen suutnud ikka üle olla ja rõõmuga - selline olengi.... Selline on olnud ka mamma...
See hetk on selle aasta ja ehk ka kogu elu kõige helgemalt kummalisem.
Kõige seletatum hetk.
Kuigi selles ei näinudki miskit erilist. Keegi võõras naine kinkis karikakraid öeldes lihtsalt: "Nägin autoaknast teid ja tundsin, et pean suve alguse puhul teile rõõmu tegema." Ja oligi kadunud.
Tol päeval oli mul tõesti rõõmu ja rahuliku meelt vaja.
Ma ei suutnud suvele mõeldagi...
Kuid 2020 ehk minu elu 53 suvi oli hullumeelne. Rõõme täis.
Üle võlvi lugulaulu jätkan mõne päeva pärast.
Selle aasta kokkuvõte ühte blogituse ei mahugi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar