Käisin Tallinnas infopäeval "Tugiisik ja isiklik - kes see on, milleks ja kellele", korraldas Tallinn ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing. Käisin rääkimas. Käsitlesin IAT-d hoopis teise nurga alt. Mõtlesin kohe, et teised ja MTÜ Händikäpp inimesed rääkivad teenuse sisust ja muust olulisest. Ja seda nad tegidki. Kuid ma ei soovinud tõesti kuidagi korrata seda. Mul endal oleks hakkanud igavalt kummaline. Seda enam , et mulle on isikliku abistaja füüsiline kordades rohkem kui vaid füüsiline abi iseseisvusele, siis minu teema oli:
Isikliku abistaja mõju kliendi hingele ja vaimsusele
Üks ilusamaid kingitusi elus on, et keegi ei saa aidata teist, aitamata samal ajal iseennast.
- Ralph Waldo Emerson
Minu meelest on see ilus ja sügav mõte.
Võime seadusi teha, IAT-d arendada või ka kiruda, ja see kõik on OK, aga kui me ei mõtle sellele, kuidas IAT olemasolu või kättesaamatus mõjutab inimese vaimset poolt, vaimset tervist ja positiivset energiat, mis on omakorda ühiskonnale vastu andmine, siis jääb meil midagi tegemata/märkamata.
21 aastat tagasi olin mina samamoodi füüsiliste puuetega. Ma ei teadnud, mida ma võin veel elult tahta. Olin seestpoolt katki. Seda ei tahetud näha – ega ma isegi ei tahtnud seda näha. Nii oli mul kergem. Siis tuli mu ellu isikliku abistaja teenus. Füüsiliselt oli kõik päevapealt hästi lahendatud – ma sain jälle olla füüsiliselt ise, ja olen selle eest tänulik. Tegelikult läks päris palju aastaid, kuni ma iseenda üles leidsin – ja mitte füüsilises mõttes. Leidsin üles oma hinge ja vaimu, mis olid peitu pugenud, kuna mu õnnelik elu lõppes lähisuhtevägivalla ja hooldekoduga (aga see pole tänane teema). Kui IAT algusajale tagasi mõtlen, siis esimene hetk, mil abistaja oli mulle füüsilises mõttes väga vajalik, oli, kui ma sain paar tundi kiikuda ja oma mõtted selgeks mõelda. On ju väga lihtne ja arusaamatu hetk – lihtsalt istuda kiigel ja kiikuda... Ja selle eest sai abistaja ka raha – tema tegi ju oma tööd.
Täna võin öelda, et mu hing on terve. Arvatakse, et kui puuetega inimesel on depressioon, siis on põhjuseks kindlasti puue – ta ei saa ju seda-teist-kolmandat teha, ei saa õnnelik olla, jne. Mina nii ei arva. Õnne ehk positiivne psühholoogia, mida olen natuke uurinud ja mis mulle eriti meeldib, ütleb, et inimese õnnelikolemine on 50% kaasasündinud. Kui ma sellele mõtlen, siis usun, et see kehtib ka puuetega inimeste kohta. 10% õnnelikkusest määravad teised kõrvaltegurid, nt pere, töö, huvid. Kindlasti mahub sinna ka IAT. Ja mis te arvate, mis on ülejäänud 40% ? 40 protsenti määrab inimese tahtlik tahe, nt. enda tahe, aktiivsus, iseolemine.
Minu meelest annab IAT kliendile rohkem võimalusi elada heaolus. Ja heaolu tähendab väga paljusid asju, mis on igapäevased ja enesestmõistetavad. Nt enesekontroll, madalam riskikäitumine, hea pereelu, töö, loovus, parem toimetulek stressiga, jne. Ja mina kui puuetega naine tahaksin olla ka terve. Kui mul on olemas eelsoodumus heaoluks, kui mul on tugevam immunsüsteem, siis olen vähem haige. Ja seda heaolu saan ma tunda tänu IAT-le. Isikliku abistaja füüsiline abi annab mulle kui teenuse kliendile turvatunde, et ma saan iseendaga hakkama, ja läbi selle saan aidata ka teisi.
Olen küsinud oma abistajate käest, mis abistajatöö neile vaimses mõttes on andnud ? Tavaliselt küsitakse ikka palga kohta :) Aga mina olen natuke teistmoodi küsinud. Alguses nad loomulikult kohkuvad ja laiutavad käsi. Aga kui natuke mõtlevad, siis on nad vastanud, et kindlasti maailmavaate muutumise, silmaringi avardumise, ja kindlasti tahavad nad olla töö juures loovamad (mida mina olen ka neil natuke lubanud olla). Minu kui tööandja jaoks on see kõik endastmõistetav.
Elamine on kooskõla iseenda, üksteiste ja maailmaga.
Muidugi ei lugenud teksti maha. See ei oleks olnud minulik. Viimane lause tuli kohapeal:
Olge hoitud ja ärge pange oma hingele maski ette.
Mul võib küll olla rõõm ja väikene uhkusetera, et mõningad inimesed tulid infopäevale just mind kuulama. Ja ongi. Olen siiralt tänulik. Kui ükski kuulaja jäi mõtlema, siis on mu tänane ülesanne korda läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar