... enam ei olegi Räpina tee ääres. Seda vana ja armsat poemaja... See tundus omal ajal tohutu suur nagu kaubamaja...
Poodi, kus ostis ema mulle esimene transistorraadio Ookean ja kassettmakk. Mis olid üli popid . Veel ägedamad, kui täna nutikad. Sest neid oli vähestel... Poodi, kus ostetud luulekogud praegugi mu raamaturiiulis...
Poodi, kus sain olla tagaruumiski, kui ema tööl oli...
Niipalju meenutusi hetkega, kui mööda sõitsin... tühjusest... Esimese hetkega ei saanud aru, mis oli puutu... Siis tabas mõistus, et poemaja kadunud maamunalt.
Nukrus puges ligi...
Nüüd tuleb Melliste uus kauplus. Ligipääs usutavasti ratastoolidele ka hea.
Aga sel majal pole enam minu ammuseid mälestusi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar