On hetki, millest ei saagi blogida. Need kuuluvad mulle ja asjaosalistele...
On hetki, kus mõtled, et oli seda nüüd vaja ja järgmistel hetkedel mõtled, et küll olin loll, et niiviisi mõtlesin - elus on kõike vaja. Muidu on võimatu olla lõpuks päriselt õnnelik.
Olen tänulik, et mul on olnud täpselt selline elu nagu on olnud.'
Ja et valisin oma elu armastuse läbi pisarate... ja lapsed... Sooviksin sellist valikut paljudele. Alati polegi vaja mõelda, kas on ligipääsu või milline oled või mis saab ülehomme... Lihtsalt on vaja natu julgust olla armunud ja armastada maailma täpselt selliselt nagu sina seda näed... Võib - olla üleülehomme on hoopis nii hea päev, et unustad kõik olnud halvimad päevad.
Mul oli imeline päev. Just selline päev, kus unustasin olnud paha valu... ja maailm näis laheda ja ilusa paigana...
Mu selja taga paik Ida - Virumaal, kus olen olnud nii õnnelik kui õnnetu...
Täna saab mu kolmanda lapse sünnist 26 aastat - uskumatu, kuid mul on suur rõõm... 😀💖
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar