Tänane pats ja siiski naeratan

Hommikul sain hea üllatuse. Sain siiski kaks piletit Naerata kontserdile  Tartusse korraldaja Ülar Palmilt. Keegi olevat loobunud viiruse pärast ning arvatavasti  mu kiri jäi talle kuidagi silma, kui kultuurilembeliselt inimeselt. 

Samas selgitati mulle, kuidas piletide korraldatud on`: Igal kontserdimajal on oma reeglid, mille järgi nad pileteid müüki lubavad ja sündmuse korraldajal ei ole võimalik neid muuta. Näiteks Tallinnas Alexela Kontserdimajas on teatud hulk kindlaid kohti, mis on ettenähtud ratastoolis külastajatele ja nende saatjatele. Kahjuks ei ole Eesti Kontserdil vastavaid kohti, vaid need tekitatakse juhul kui on soovijaid nö ratastooli kohtadele. Täpselt nii nagu sai need tekitatud teile Tartusse. Kahjuks tuli peale valitsuse 750 koha piirang ja meie ei saa saali rohkem kohti müüa. Vastavad kohad ootasid teid, nagu te seda ise ka teate.

Minule on küll selge. Seega, alati polegi korraldajate süü, et  ratastooli - piletide segadus. Küsimused, mis arutasime Vunki mano loometalgudel, on kultuuriürituste  poolelt palju laiemalt sassis. Inimene peab ise natuke vaeva nägema, kui on ikka soov kuhugile minna. Koroona ajastul peavad kõik ju piiranguis kinni pidama... Ja lõpuks õnne võib olla  vahel ka saada pileteid... 

Pats. Otsustasime teha igasuguseid patseid ja soenguid. Juuksemodell...