Täna avastasin Räpinat. Räpina lossi ja aianduskooli, seal ümber olevat parki, Prantsuse ja Inglise ja pargiosasid. Meile rääkis giid Helve, kes töötanud seal üle kolmekümne aasta. Ta rääkis palju põnevat nii lossi kui´pargi kohta.
Lossis on küll lift, kuid täna oli teisel korrusel mingi üritus. Keegi ei tohtinud üles minna. Teisel korrusel on muusikakool. Alumine korrus on renoveerimata, eestreppki. Loodame, et kuhugile tuleb kaldtee või mis iganes ligipääsutee. (näiteks kokkupandavast tõstuk, mis ehk isegi lossi ilmele ilusam, minu meelest.)
Niisuguse kirjutusmasinaga olen minagi kirjutanud. Varbaotsad valusaks... Ehk kuue aastast saadik.
Arvelaud oli sulaselge. Sest ema töötas poes. Olin tihti tal tööl kaasas.
Aianduskooli aias nägin meeletult pika roosi. Lõhnas uimatavalt.
Kool on kohandatud ligipääsetavaks. Kuid ratastoolis õpilast pole seal veel õppinud. Teised erivajadustega inimesed on ikka õppinud.
Kool on ilus värviline.
Veel käisime loomemajas. Vaatasime savist kruusi tegemist. Kaltsuvaipade materjale. Vanadest sokkidestki saab teha kaltsuvaipu. Veel oli savi maalide näitus.
Hea meelega teeksin sealses saalis endagi näituse. Uurin võimalusi ja asja.
Tore, et Ingrid tahtis minule jagada oma kodust Räpinat. Ma tõesti varem olin läbisõitnud. See suvi niisiis rohkem ringi vaatanud linnas, isegi järves ujunud... Tehke, mis tahate, kuid autoaknast on maailm kuidagi kitsam ja väiksem, möödavuhisem.
Räpina vanem nimi on Rappin, mis tähendavat vene keeles pihlakas...
Usun, et selle suve nähtud hakkan kasutama kuskil. Ma veel ei tea, kus ja kuidas, kuid hullumeelne seiklev suvi on olnud millegiks vajalik...
Mõnest reisist ei ole veel bloginudki...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar