Algas minu viiekümnes kolmas sügis... Tavaliselt me ei mõtle mitmes suvi - sügis - talv - kevad on meie elus... Aastaaegadering tundub lõputu karussell igaühe elus. On ju nii? Nagu teemad nagu "Lõpes taas suvi" või "Saabub jälle pime sügis"... Oleme harjunud sellega...
Minule meeldib tegelikult ausalt sügis. Lemmik aastaaeg ei ole. Enam. Mul polegi enam lemmik aastaaega... Soojus suvel meeldib väga... Sügisel on kõige rohkem värve - see meeldib väga...
Mõni sügis on olnud mul tohutult õnnene.
Mõni sügis on olnud mul kohutavalt valune.
Siia koju tulin samuti sügisel - kolmkümmend üks aastat tagasi...
Uskudes, et elu saab olema õnnelik!
Aga arvan, et siis mina ei oskanud õnnele nii mõelda nagu täna. Nii laialt. Õnn on aina laienenud ja suurenud. Kasvanud valust üle. Täna tean, kui poleks murevalu, siis ei oleks teadmist, milline on õnn. Rõõm.
Kõik peab olema iseendas tasakaalus.
Ja ükskõik, mis ka ei juhtuks - õnn või valu - tuleb olla tänulik. Andestada palju. Siis on endal olla kergem ja parem.
Ma veel ei tea, milline tuleb see sügis, mis täna algas. Seda enam ei tea, et keegi ei tea, mis saab üleüldse maailma segadusest, kus on pearõhk ühel hirmul - koroonakesel... Mina ei mõtle sellele hirmule, sest hirm on kujutus, mis halvab kõik head tunded lõpuks. Olen öelnud ja ütlen veel, et see kurikuulus viirus on miskipärast maa peale juhtunud ning küllap ta õpetab maailma muutma paremaks. Haigusi on tuhandeid, mille eest tuleks end hoida...
Loodan siiski, et sügis 2020 tuleb mul tihe ja põnev. Töine. Meeldiv.
Head sügist kõikidele!
Kui akna taga pimedust ja kõle, siis vaadake oma südamesära sisse - uskuge, te enda sees on valgus, soojus ja armastus 💖😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar