Sain mõned tunnid tagasi kauaoodatud video. Video tegija Sergei oli saatnud suht kohe video, kuid minu gmail oli vist jamanud - video ei olnud minuni jõudnud. Eile küsinud Kaidolt, kus on video 😊 Jumalas hea, et on olemas rõõmus suhtlemine ja positiivsed lahendused... Sergei saatis video lihtsalt uuesti... Ma ei saa endast aru, miks ei võinud varem Kaidolt küsida... Kirjutasin küll Langevarjuklubi, kuid vastust ei saanud - ma ei imesta isegi , kui minu gmail jälle kaotas kirju... (Mul on tunne, et varsti jätan gmaili maha...)
Aga...
Homme möödub hüpest kuu.
Küllap video tuligi õigel hetkel. Mina olen küll hästi palju meenutanud hüpe elamusi. Olen tõesti palju rikam. Mitte rahaliselt, seda ma ei mõtlegi. Raha tuleb ja läheb. Emotsioonid jäävad. Kogemused jäävad. Minu rahulolu jääb.
Facebookis on rahvas palju videot kommenteerinud. Et küll olen julge ja nii edasi.
Mina mõtlen aga Kaido julgusele minuga hüppada. Temata ma ei oleks saanud nii palju julge olla. Temata ei oleks mina rikamaks ega tunta seda, mida tundsin ega näha seda, mida püüan oma uuel maalilgi kujutada. Saan aru, et instruktorid hüppavad tandemeid palju, kuid minusuguseid ei ole ju eriti palju... Ja just hüpe ajal ma ei tundnud endas teistsugust olemist.
Minu meelest on videos kõige ägedam koht lennukis väljahüppamine. Ma ei mäleta näiteks Kaido kätt oma silme ees ... Ma ei tea, kas ta proovis prille või oli see hea taktika, et ma ei näeks hetkeks hüppamist ... Ma niikuinii mõtlesin , kuhu hüpada - ei ole nagu kuhugi ... Küll siputasin jalgadega , nagu oleks ujunud. Taevas tundsin end tardununna, jalad taga sirgelt... Võib - olla pärast olingi , sest Sergei kadus ära - ta maandus ju enne meid... Kas õhus suutsin naeratada - seda pole videos hästi näha, kuigi Kaido palus küll Sergeile naeratada ... 51 sekundit oli nii pikk ja lühike aeg, kui vabalt langesime...
Olen sellele ikka ja jälle omaette mõelnud.
Kuu aega lendavad mu kõhus liblikad, et soovin veel ja veel vabalt lennata!
3 kommentaari:
aitäh sulle
aith sulle
:))
Postita kommentaar