Me kõik õppime päevast päeva midagi. Sünnist surmani. Õppime ennast ja oma elu hästi tundma. Tavaliselt ei mõelda sellele. Kooliski käime ja käisime iseenda jaoks. Vahel tuleb koolis käimist sundida. Nii hea on teha poppi!!! Või vinguda, et vanemad ja õpetajad on rumalad, või rumal on laps. Rumal on see, kes arvab, et keegi teine on rumal. Tark teab, et kõik püüavad olla omamoodi targad . Iseasi on kuidas. Kuidas üldse tarkust mõõta? Hinnedega... Tunnistustega... Osavõtmisega.. Headusega... Teadmistega... Kogemustega... Tark ei aja targalt nina püsti.
Olen vist väheke rumal, sest mõtlen juba mõned head aastad, et soovin õppima minna. Just soovin. Mitte, et pean. Kuhugile kooli. Tean ka, mida soovin õppida. Psühhodraamat - positiivset psühholoogiat - kunsti - värve. Ma ei tea isegi, mis soovi erialaks võiks nimetada... Kogemusnõustaja ei ole, terapeut ka ei soovi lõpuks olla, ammugi kunstiõps... Soovin lihtsalt teadmisi täiendada... Samas tean vägagi hästi, et siis olen, kui kord koolis õppimise lõpetan, saan olla kõik, nii kogemusnõustaja kui värviterapeut kui ka kunstiõpetaja ehk - sest mul on tunnistus... Kas see teeb mind targemaks - ma ei oska öelda. Kas edev tunnistus teeb mu tavalised elukogemused rohkem väärikamaks või annaks neile tarkust juurde... Kas tunnistusega või diplomiga saan paremini olla aitaja või kunstnik... Saan tööle või teha veel rohkem näitusi... Diplomeeritud eeskuju igatahes ei soovi olla!!! Soovin jääda iseendaks. Ja natuke ise enda pärast õppida vähekene juurde, et olla olemas mõistvamana teistelegi ... Selline võitlus käib minust läbi aastast aastasse.
Psühhodraamat soovin raudkindlalt edasi õppida. Juba 10 aastat. Takistused sedapuhku pole minu poolt...
Ühesõnaga, kõikidele head õppimishoogu - on ju 1. september.
Usun, et üks hetk lähen isegi õppima.
Kas siis olen targem või lollem , kes seda teab 😉😊💖
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar