Tartumaa loometalgud

https://vunkimano.ee/?fbclid=IwAR2vLJ0iLCLmWNT5Z6QABIIvvsWV4m8-A-0ROPPOU4iOMLt-5IXvvpNrUwg 

Tänane avanes meeskondade moodustamine. Minu/meie Kuldvõtmekese meeskonnas on kirjas juba 3 inimest + mina. Ei ole paha!!! Tean veel vähemasti 4 - 5 inimest, kes  soovivad ja võivad liituda.  Usun, et meil saab kõva meeskond. 

Harjutasin nalja pooleks juba täna esinemist, mulle lubati õpetada  isegi hääleharjutusi...  Seda läheb alati vaja.

Kui tunned huvi loometalgude vastu ja kui tunned , et häid mõtteid soovid jagada, otsida lahendusi ja lahendusviise, siis liitu julgesti sobiva meeskonnaga. Ka meiega. 

Liimipotis...

 ... olin täna ka jalgupidi 😂 Ehitasime Ingridi ja Maarjaga kaldateed hingeni PVA liimiga ja hambatikkudega

Avatud Lavale või Tartumaa loometalgudele või teatrilavale viiv kaldtee tuleb...

Tänane pats ja siiski naeratan

Hommikul sain hea üllatuse. Sain siiski kaks piletit Naerata kontserdile  Tartusse korraldaja Ülar Palmilt. Keegi olevat loobunud viiruse pärast ning arvatavasti  mu kiri jäi talle kuidagi silma, kui kultuurilembeliselt inimeselt. 

Samas selgitati mulle, kuidas piletide korraldatud on`: Igal kontserdimajal on oma reeglid, mille järgi nad pileteid müüki lubavad ja sündmuse korraldajal ei ole võimalik neid muuta. Näiteks Tallinnas Alexela Kontserdimajas on teatud hulk kindlaid kohti, mis on ettenähtud ratastoolis külastajatele ja nende saatjatele. Kahjuks ei ole Eesti Kontserdil vastavaid kohti, vaid need tekitatakse juhul kui on soovijaid nö ratastooli kohtadele. Täpselt nii nagu sai need tekitatud teile Tartusse. Kahjuks tuli peale valitsuse 750 koha piirang ja meie ei saa saali rohkem kohti müüa. Vastavad kohad ootasid teid, nagu te seda ise ka teate.

Minule on küll selge. Seega, alati polegi korraldajate süü, et  ratastooli - piletide segadus. Küsimused, mis arutasime Vunki mano loometalgudel, on kultuuriürituste  poolelt palju laiemalt sassis. Inimene peab ise natuke vaeva nägema, kui on ikka soov kuhugile minna. Koroona ajastul peavad kõik ju piiranguis kinni pidama... Ja lõpuks õnne võib olla  vahel ka saada pileteid... 

Pats. Otsustasime teha igasuguseid patseid ja soenguid. Juuksemodell...

Õiguskantsleri Kantseleiga suhtlemine tõi positiivse lahenduse

 Ma ei ole avalikult kirjutanud, et poolteist - kaks kuud tagasi pöördusin Õiguskantsleri Kantseleis Juta Saareveti, kes on puuetega inimeste õiguste valdkonna juht, poole. 

Mulle ei meeldinud RTK projekti, mis on  Kastre vallas, IAT tegevusaruannetes täpsust minu kui isikliku abistaja  teenuse kliendi eraelust. Viimased kuud sooviti üha detailsemalt, mida isiklik abistaja mind abistades teeb, ning seda abistajalt, mitte minult. Ausalt öeldes, elasin pisut ettevaatlikumalt kui tavaliselt. 

Loomulikult minu valla ametnikele ei meeldinud minu "jonnakus". Miks mina ei mõista, et rahastaja nõuab täpsust, kas raha läheb ikka õigesse kohta... Ma tõesti mõistsin ja mõistan, et IAT raha peab minema õigesse kohta. Minu puhul on see olnud usutavasti 21 aastat - kogu raha on kulutatud õigesse kohta , IAT-sse. Ka minu oma raha, endise Mäksa ja praeguse Kastre valla raha... Kuid jah, ma ei mõistnud tõesti, miks äkki on minu eluviisi ja tegevusi - toimetusi vaja detailselt/täpselt teada abistajate töötasu maksmisel. Kõige tähtsamad on abistajatele töötundide arv töötasu saamisel, mitte kliendi elu. Milles vajan abi, see on ju kirjas hindamises ja IAT korralduses. Seda tean mina ise kõige paremini, kas see meeldib või ei meeldi mõnele inimesele... Iga päev söön, kuid iga päev on erimoodi elus. Kui lähen nt mitmeks päevaks kuhugile, siis on kindel söömine, wc-s käimine, liikumine - selleks ongi mul isikliku abistajat vaja, kuid päevade sisu on siiski minu enda teha... Siin on  minu eraelu. Ka mina vajan privaatsust. 

Kahjuks mulle  ei antud ega ise ei leidnud projekti koordinaatori kontakte. Oleksin alguses temaga suhelnud... 

Nii ma siis otsustasin ikkagi  nõu küsida selguse saamiseks, kas erivajadustega inimesel on õigus säilitada natukene eraelu.     Kohtu minekut soovitati ka, kuid see mõte tundus minule karm. Nii hull asi ka ei olnud! Mulle tundus, et on väike möödarääkimine, et jälle ei ole vajalikul hetkel kaasatud erivajadustega inimesi...

Imestan ise oma julgust kirjutada õiguskantslerile, kuid ega mul muud üle ei jäänud. Ma ei oleks kuhugile pöördunud, kui mu südamehääl oleks natuke kõhtlev olnud... Mina olin rahulik. Tundsin, et ajan laiemalt asja, kui minu enda eraelu elamise jätkusoov. 

Minu mure võetigi töösse Juta Saareveti poolt.

Täna sain  temalt väga meeldiva vastuse  lahenduseks.  RTK kinnitas aruande vormi, mis sobib neile ning  nüüd ka mulle ja isikliku abistajale. Loodan, et sobib Kastre vallale ka. Me valla inimestega pole veel omavahel suhelnud. Usutavasti on leitud konsensus, kuidas saab anda aru nii, et ei ole vaja midagi isiklikku ja delikaatset kirja panna. Sedasama loodab Juta Saarevet.  Aruandesse tuleb tegevuseks kirjutada vaid "toimingud vastavalt Kastre valla korraldusele nr..."  , muidugi kuupäev ja maht tundides. Korralduses iseeneses on kirjas detailsem abivajadus. Abivajadus kirjutasin ise vägagi lahti aasta alguses. 

Mul on tõesti kahju oma super abistajatest, kes viis kuud aruannete tegemisel olid pisarais kahe vahel - valla/projekti nõudmiste ja minu soovide vahel. Minul oli ka keeruline. Usalduse küsimus on esmane abistajate ja minu vahel. 

Ma ei soovinud kellegile meelehärmi!

Loodan südamest, et selline lihtne tegevusaruande vorm rakendub teistele puuetega inimestele , kes kasutavad selle projekti raames IAT-d. Üldse soovin, et Eestis jääks IAT aruande lihtsaks, selliseks, mis ei nõuaks puuetega inimese eraelu kirja panemist. Selleks on mõeldudki isiklik abistaja , et puuetega inimene saaks elada oma elu!!!

Olen väsinud. Aga kergem olla.

Tunne on nagu oleksin jällegi  seinast läbi jooksnud.

Ärge kunagi alla andke, kui tunnete, et võiks veidikenegi parem olla...  

Tänane lipsuga hobusesaba

 

Teate mis - õnn on olla ikkagi õnnelik

 On hetki,  millest ei saagi blogida. Need  kuuluvad mulle ja asjaosalistele... 

On hetki, kus mõtled, et oli seda nüüd vaja ja järgmistel hetkedel mõtled, et küll olin loll, et niiviisi mõtlesin - elus on kõike vaja. Muidu on võimatu olla lõpuks päriselt õnnelik. 

Olen tänulik, et mul on olnud täpselt selline elu nagu on olnud.'

Ja et valisin oma elu armastuse läbi pisarate... ja lapsed...   Sooviksin sellist valikut paljudele. Alati polegi vaja mõelda, kas  on ligipääsu või  milline oled või mis saab ülehomme... Lihtsalt on vaja natu julgust olla armunud ja armastada maailma täpselt selliselt nagu sina seda näed... Võib - olla üleülehomme on hoopis nii hea päev, et unustad kõik olnud halvimad päevad.

 Mul oli imeline päev. Just selline päev, kus unustasin olnud paha valu... ja maailm näis  laheda ja ilusa paigana...

 Mu selja taga paik Ida - Virumaal, kus olen olnud nii õnnelik kui õnnetu... 

Täna saab mu kolmanda lapse sünnist 26 aastat - uskumatu, kuid mul on suur rõõm... 😀💖

Nii palju siis Naeratamisest!!!

 Tartus on Joala laulude kontsert Naerata väljamüüdud. Mul jäigi ratastooili - pilet ostmata, sest internetipank jamas mitu aega, ma tõesti proovisin mitmeid kordi sisse logida ja piletit osta. Eile enne keskööd oli veel 4 ratastooli kohta vaba... Eile linnas ei jäänud aega kuskilt Piletilevist läbi lippada... 

Okei. 

Aga kõige kurvem on see, et Jõhvi, Pärnu ja Tallinna kontserditel EI OLE RATASTOOLI KOHTI.  Vaatasin Piletilevist. Mõtlesin Jõhvi peale, nagunii sooviksin lähiajal sinna minna...    Mida pagan kontserdi korraldaja mõtles - tahaksin väga teada,.Kirjutan neile ja raadio ELMARILE ka. Olen tõsiselt nõutu... 

Meenutuseks http://www.tiiajarvpold.ee/2020/09/naeratamise-eksperiment.html

Kui minu hullus saab teoks, siis sellist apsakat ei juhtu. Seda jälgin isiklikult.

Jube ja äge ehk hullumeelsus on jätkusuutlik

 Sain aru täna Pierre´s, et olen ikka segane ehk teisi sõnu - hullumeelsus jätkub. Hullumeelsus on jätkusuutlik ning läbi hullumeelsuse muutubki maailm samm sammult paremaks. 

Kohtusin  Heleniga Tartumaa loometalgude loomiseraames. Vestlusringis jõudsime väga ootamatu lahenduseni, mida peaks tegema, et üleüldse erivajadustega inimestest rääkida ning neid ja mitte nii erilisi inimesi julgustada olema lihtsalt inimesed.  Ma täna ei ütle veel avalikult, mis tegu on. Tunnistan ausalt, et see on tegelikult minu ammune väike unistus, mis täna kasvas suureks 😉😊 

Arvan, et üllatan nii iseend kui paljusid inimesi. Hiljuti peale taevavallutamist küsiti, mis on järgmine väljakutse ja unistus, mis teed teoks... Usutavasti see ongi see. 

Kõikidel asjadel on õige aeg  minu seest välja tulema.

Aitäh Helenile, kes mentorina keeras jälle pea peale või hoopis jalgadele/ratastooliratastele!

Hullumeelsus saab tehtud ka siis, kui loometalgudel saab me meeskonna idee vähem poolehoidu... Luban seda juba igal juhul.

Heaolu ümarlaual Väimelas

Käisin  Väimelas Võrumaa Kutsehariduskeskuse puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskusseTsenteris heaolu ümarlaual. Või õigemini käisime Jüriga, Kuldvõtmekese meeskonnaga. Tähtsam on Võrumaa  heaolu arengukava 2035.  

 Minu meelest on kõige rohkem vaja julgustada Võrumaa puuetega inimesi peidust tulema. Mina tunnen end momendil väga lollilt, et mõtlen kontserdile minemisel kellegist, kelle käest kinni hoida võiks ka istudes... Samas, kui paljud inimesed ei saa üldse väljagi, neil puudub väga paljude asjadele ligipääs... Kas mul on õigus ńäiteks ikka veel armastusele mõelda... Usun, et on siiski. See viibki edasi elu. Annab mulle jaksu olemiseks teistele vajalik ja kasulik.  

Tean, et armastus on kõikjal. See on heaolu. Olen Kadriga nõus, et inimese heaolust algab palju muud... Majanduslikki heaolu jne.

Tööd on tohutult. Usun, et võrdväärsus saab siiski ainult siis, kui kõik inimesed saavad olla vabalt MINA ISE. 

Mina ise hingeliselt.

Mina ise vaimselt.

Mina ise füüsiliselt.

Mina ise takistusteta. 

Kui on omad valikud ja võimalused, kuhu mina ja mida teha. 

Unistused.

Tsenteri maja on päris hea ja kena. Elektri ratastoolile oli siiski lävepakk väikene kommistus. Mina olen selliste äärdega suhteliselt harjunud...     Mulle isiklikult jäi jälle silma inva - wc kõrge peegel, kust mina ei näinud taaskord enda peegelpildi. Peeglidest kirjutan eraldi loo varsti... 

Tore päev oli. Mõtteid sain palju.

 Mul on nukker mõelda, et praegu olen ´Võrumaa inimestele vajalik ja kasulik, kuid oma Kastre vallale... Loodan südamest, et Tartumaa loometalgud toovad jälle mind ja valla ametnikke teineteistele  mõistvalt lähemale. Me ju ajame ühised asju lõppude lõpuks...  

Naeratamise eksperiment

 Soovin minna Jaak Joala laulude kontserdile "Naerata". 

Kuna Piletilevis ei  leidnud jälle ühtegi märket ratastooli - pileti kohta, Eile kirjutasin Vanemuise kontserdimajja. Nad tegutsesid kiirelt, küsisid korraldajalt (Ülar-Johannes Palm, P Events OÜ) . Täna helistasid mulle kontserdimajast: tehti 4 ratastooli kohta 15 € ja saatja pilet ka 15 €, kuid vabu saatjale on vaid rõdul. Helistaja oli ka hämmingus, kuidas nii saab, ta püüdis küll enda poolt kõik head öelda, kuid...

Otsustasin teha hoopis eksperimendi. Olen ennemgi seda teha.... Nüüd on ehk õige aeg. 

Olen kontserdi ajal saalis üksinda. Vaheajal jääb kohv joomata. Naeratan... Niikuinii pole mul peale isiklikke abistajate kellega minna. Vahel tunnen sellest väsimust, kuigi kõik abistajad on mul kihvtid ja super inimesed... Aga tegelikult tahaksin minnagi vahetevahel oma kalliga, keda mul ei ole olnud hetkel päris kaua ... Olen aus. Sõbrad, kui lähevad, siis lähevad oma kallitega. Ja miks mitte teha kink endale. Üksindagi ju käiakse kõikjal - miks siis mina ei võiks...

Saab näha, mis sellest eksperimendist välja tuleb... Kuidas saali pääsen ja nii edasi...

Oleksin pileti juba ära ostnud... Intertipank jamas...

Minu tunne

 

Uus maal "Minu taevalik tunne" 

Mu tunne, et maal on valmis tegema oma lennu

Mõeldes sügisele...

 Algas minu viiekümnes kolmas sügis... Tavaliselt me ei mõtle mitmes suvi - sügis - talv - kevad on meie elus... Aastaaegadering tundub lõputu karussell igaühe elus. On ju nii? Nagu teemad nagu "Lõpes taas suvi" või "Saabub jälle pime sügis"... Oleme harjunud sellega... 

Minule meeldib tegelikult ausalt sügis. Lemmik aastaaeg ei ole. Enam. Mul polegi enam lemmik aastaaega... Soojus suvel meeldib väga... Sügisel on kõige rohkem värve - see meeldib väga... 

Mõni sügis on olnud mul tohutult õnnene.

Mõni sügis on olnud mul kohutavalt valune. 

Siia koju tulin samuti sügisel - kolmkümmend üks aastat tagasi...

Uskudes, et elu saab olema õnnelik!

Aga arvan, et siis mina ei oskanud õnnele nii mõelda nagu täna. Nii laialt. Õnn on aina laienenud ja suurenud. Kasvanud valust üle. Täna tean, kui poleks murevalu, siis ei oleks teadmist, milline on õnn. Rõõm. 

Kõik peab olema iseendas tasakaalus. 

Ja ükskõik, mis ka ei juhtuks - õnn või valu - tuleb olla tänulik. Andestada palju. Siis on endal olla kergem ja parem. 

Ma veel ei tea, milline tuleb see sügis, mis täna algas. Seda enam ei tea, et keegi ei tea, mis saab üleüldse maailma segadusest, kus on pearõhk ühel hirmul - koroonakesel... Mina ei mõtle sellele hirmule, sest hirm on kujutus, mis halvab kõik head tunded lõpuks. Olen öelnud ja ütlen veel, et see kurikuulus viirus on miskipärast maa peale juhtunud ning küllap ta õpetab maailma muutma paremaks. Haigusi on tuhandeid, mille eest tuleks end hoida... 

Loodan siiski, et sügis 2020 tuleb mul tihe ja põnev. Töine. Meeldiv. 

Head sügist kõikidele! 

Kui akna taga pimedust ja kõle, siis vaadake oma südamesära sisse - uskuge, te enda sees on valgus, soojus ja armastus 💖😊 

Veel väikestest tähelendudest

 Hommikul sain Virgylia Soosaarelt hea sõnumi faćebookis, et Põhjala tehases on hetkel ′′ Disainiöö 2020 ′′ ja esindatud on ka meie Tartu kunstikooli, meie kõige olulisema ajakirjaprojektiga. Ja minu artikkel koostöö Helen Tumen, stiliseeritud abist puuetega inimestele.

Sain aru, et esitatud oli ajakiri, kus ka minu pilt ja minuga tehtud intervjuu.     Minul on hea meel, et Virgylia pöördus eelmisel aastal abipalve mu poole... Ning lugu tuli abivahendite  disainist ja üldse stiilset elu - olust. 

Mu rõõm, et Virgylial läheb nii edukalt 😍

Usun, et selliseid koostöid ongi vaja 😉, et maailm ilusamaks ja paremaks muutuks. Lihtsalt teha südamega omi asju... 

See nädal  paluti üllatuslikult luba minult, kas  olen nõus koostamisel olevale IAT juhendi lõppu panna mu blogi, Kuldvõtmekese ehk IAT kogumiku ja raamatu "Kohvi jalaga, palun..." . See juhend tulevat sotsiaaltöötajatele. Loodan, et ma ei reetnud miskit suurt. Aga ise arvan, et sellist juhendit on olnud vaja ammu. Ametnikkelt ametnikkele. 

Ma EI tea tõesti sellest juhendist rohkem, kui seda, mida minult paluti.  Loomulikult olen nõus. Mul rõõm ja au üheaegselt osaleda kirjutustega. See on kaasamine ja tähele panemine. Kuigi sooviksin väga teada, kas töögrupis on füüsiliselt erivajadustega inimest... Veidi kahtlen sellest. Siiski loodan, et saab olema hea juhend sotsiaaltöötajatele!

´

Ńii ma siis tiksun. 

Teadmata milleks... 

Bloginud olen nagu iseenda huvides ja mitte väga mõeldes, et minu elu  ja mõtted väga korda lähvad teistele... Millegipärast aga pean tõdema ikka ja jälle minu mõtted lähvad paljudele korda.

Olen südamest tänulik kõikidele, kes jälgivad ja loevad mind, elavad mulle kaasa. 

Vahel mõtlen, kas see ei pane mind lõpuks raamidesse, sest ma pean ehk iseend jälgima , mida teen ja ütlen... Kuid ma ei tahaks olla keegi teine raamides . Lubage jääda mul raamidest välja. Jään iseendaks. 

Langevarjutandehüpe Kaido Raudverega 21.augustil 2020 Raplamaal

Sain mõned tunnid tagasi kauaoodatud video. Video tegija Sergei oli saatnud suht kohe video, kuid minu gmail oli vist jamanud - video ei olnud minuni jõudnud. Eile küsinud Kaidolt, kus on video 😊 Jumalas hea, et on olemas rõõmus suhtlemine ja positiivsed lahendused... Sergei saatis video lihtsalt uuesti... Ma ei saa endast aru, miks ei võinud varem Kaidolt küsida... Kirjutasin küll Langevarjuklubi, kuid vastust ei saanud - ma ei imesta isegi , kui  minu gmail jälle kaotas kirju... (Mul on tunne, et varsti jätan gmaili maha...) 

Aga...

Homme möödub hüpest kuu. 

Küllap video tuligi õigel hetkel. Mina olen küll hästi palju meenutanud hüpe elamusi. Olen tõesti palju rikam. Mitte rahaliselt, seda ma ei mõtlegi. Raha tuleb ja läheb. Emotsioonid jäävad. Kogemused jäävad. Minu rahulolu jääb. 

Facebookis on rahvas palju videot kommenteerinud. Et küll olen julge ja nii edasi. 

Mina mõtlen aga Kaido julgusele minuga hüppada. Temata ma ei oleks saanud nii palju julge olla. Temata ei oleks mina rikamaks ega tunta seda, mida tundsin ega näha seda, mida püüan oma uuel maalilgi kujutada. Saan aru, et instruktorid hüppavad tandemeid palju, kuid minusuguseid ei ole ju eriti palju... Ja just hüpe ajal ma ei tundnud endas teistsugust olemist. 

Minu meelest on videos kõige ägedam koht lennukis väljahüppamine. Ma ei mäleta näiteks Kaido kätt oma silme ees ... Ma ei tea, kas ta proovis prille või oli see hea taktika, et ma ei näeks hetkeks hüppamist ... Ma niikuinii mõtlesin , kuhu hüpada - ei ole nagu kuhugi ... Küll siputasin jalgadega , nagu oleks ujunud. Taevas tundsin end tardununna, jalad taga sirgelt... Võib - olla pärast olingi , sest Sergei kadus ära - ta maandus ju enne meid... Kas õhus suutsin naeratada - seda pole videos hästi näha, kuigi Kaido palus küll Sergeile naeratada ... 51 sekundit oli nii pikk ja lühike aeg, kui vabalt langesime... 

Olen sellele ikka ja jälle omaette mõelnud. 

Kuu aega lendavad mu kõhus liblikad, et soovin veel ja veel vabalt lennata!  

 

Asjalik laupäev

 Päev möödus mõttetöö tähe all. Püüdsime mõelda Maarjaga loometalgudele ja Avatud Lavale. Psühhodraamat tutvustav üritus Avatud Lava paljudes kohtades loodetavasti mitmes riigis toimub 15. oktoobril. Plaanime Maarjaga taas kaasa lüüa selles üritusel oma töötoaga. Täpsem info mõne aja pärast. 

Naudisin üle mõne aja mõtlemist psühhodraamale!

Ausalt öeldes, hetkel tundub mulle, et maailma asjad pöörduvad üha enam ehedalt inimese hinge poole. Ka loometalgudel on oluline inimese heaolu.

Eile rõhutasid mehedki, kui tähtsad oleme meie ise. Läbi naeru ja nalja . Võib - olla ongi nii kergem jõuda iga hingeni. Olen olnud alati seda meelt, et hea ja naeruga õnnestub paremini asju lahendada,  kui ... Vahel on raske tõside asjade üle nalja teha ning ammugi naerda... 

Naer on aga parim ravim! 

Eilne reede õhtu oli pärast ERM-i ka mõnus. Jäin linna. Sai istutud küünlavalgel ja veinipokaaliga ning lihtsalt olla... Selliseid õhtuid on vähe praegusel ajal mu elus... Siis võtsin eilsest igat minutit täiega. 😉 

Mida mõtlen ürituste korraldajatest... Mul isiklikult on olnud põnev nendega rääkida pea alati. Kunagi ei tea, millega probleemsedki  asjad lõppevad. Võib - olla uute heade kohtumistega... Ja see on lahe, kuidas järsku ühel hetkel saab kellegiga maailma elu - olu võrdseks 😉 Tõenäoliselt mitte üks seadus ega juhend ei aita sellele nii palju kaasa, kui inimeste endi kohalolek.

Mida naine kommib meestele vastu

 Tulime Ingridiga ERM-ist, vestlusõhtult  "Mida mehed naistele ei räägi". Nüüd siis teame Marguse, Jesperi ja Eero saladusi 😉 

See on lavastus, mille pileti soodustuse küsimus ajasin taga tänase hommikuni. Hommikul kirjutasin meeste facebooki lehele ning minutidega oli vastus: Tulge palun kahekesi ühe piletiga.

ERM-is ootas meid piletikontroll juba välisukse juures. Juhatas ilusti saali. Istusime esimeses reas kahekesi. Margus kohe märkis, et täna on esimeses reas vaid kaks julget... 

Lõpuks vahetasime Jesperi ja Margusega raamatuid. Autogrammidega.      Suhtlesime täiesti vabalt. 

Hiljem kommin veel...

Täna oli jõhvika päev

 

Hommikul hakkas plaan C tänaseks. Plaan A ja ´plaan B said suureks lõkerdamiseks õhtuni. 

Plaan C oli jõhvikad purki ja sügavkülma, üldse igale poole, kuhu veel sai neid panna. Moosi jõhvika - õuna. Toormoos jõhvikas meega.

Koogi sisse ka. 

Mul on tunne, et varsti tuleb probleem - vaja teist külmkappi, eriti sügavkülma. Üks riiul täis kurgipurke, teine saab moosipurke täis. Usutavasti teen veel miskit sisse... 

Tartumaa loometalgute ideede kogumise mõttetalgud

 Eile toimus SPARK Demo keskuses Tartumaa loometalgute avalöök, kus otsiti ideid , milles võib välja tulla Tartumaale miski hea uus algus. Tartumaa loometalgud on nagu Võrumaa Vunki mano laps. Võrumaaga koostöös. 

Sain koos Maarjaga rääkida kaasa  neljas laudkonnas. Igas mõtlemises - kutsehariduses, kogukonnas, turismis ja hõbemajanduses - tõime kitsas kohad välja, mis puudutavad erivajadustega inimeste elu - olu. Nägime, kuidas ürituse osavõtjad, kes hoolega kuulasid, hämmeldusid pisiasjadeski ning jäid mõtlema. Nad ei olnud nende probleemidele ega vajaka jäämistele mõelnud, sest ei osanud mõelda. Eriti turismis. Minu meelest see väga inimlik. 

Lõpuks, ilmnes SPARK Demo keskuses on maja ees kaldtee - olen oma silmaga seda aastaid näinud - kuid kuidas kaldtee ühendab saali, kus mõttetalgud toimusid, seda me välja  ei mõelnud. Ei alguses ega lõpus. Seega, puudus ligipääs kaldteele. Vähemasti me ei leidnud seda.Päris hea hale nali, minu meelest!  Ma polnud selles majas varem käinudki. Ära tulles julges proovida Võrumaa Vunki mano eestvedaja - ema Kadri mind ratastooliga kahest trepiastmest alla lükkada. Super hästi sai hakkama. Kuigi tundsin selja taga, kuidas ta natuke pabistas. Tunnen alati seda, eriti esmakordsel proovimisel.  Püüan julgustada. 

Loometalgude korraldajad lubasid kohe keskusega rääkida, et vaja kaldteed... 

Selline ongi üksteise mõistmine ja kaasamine.

Lihtsalt olla üksteisega koos. 

See parim viis, kuidas muuta maailm loovalt ligipääsetavamaks.

23. - 24. oktoobril lähme Kuldvõtmekestega loometalgudele tõenäoliselt "Ligipääs iseendale" ´teemaga st Kuldvõtmekese fondi loomisega. Seda lu0asime aasta tagasi. Teema on tihedalt seotud IAT-ga. Keda see teema väga kõnetab, tulge meie seltskonda loometalgudel. Palun andke märku mulle. https://vunkimano.ee/

Pohlaleib...

 ... tuli täitsa huvitav ja mõnus. 

Pohlal käisime Ingridiga sügavkülmas, mitte metsas. 😋

Usun, et jõuluajaks oleks pohlaleib verivorstiga väga sobilik. Mina ja kokkamine...

Aiamaa tibi ehk Tibu Veenus

 13. juunil oma aias skulptuuri tegemine. Esmaskordselt mul. Kasutasin esimest korda süttki.

Minu selja taga andsid hoogu Maarja , Ingrid ja Ants.

Kas keegi pani tähele üleüldsse...

 ... et mind ei olnud  paar päeva nähtaval st internetis. Ega vist. Need inimesed, kellega suhtlesin, teadsid seda ikka... Internetijuhe oli lihtsalt katki. Ikka juhtub. 

Mul polnud igav. Mis sest, et toas oli vaikus - ei telerit ega raadiot. Oligi hea uudisteta. Nagunii uudised ühtemoodi koroonast läbi imbunud. Hirmutavad. Mul ei olnud hirme. Toimetasin rahulikult. Maalisin. Kirjutasin. Koristasin. Tegin süüa. Käisin dšussi all. Ja nii edaasi. Vahel rääkisin telefoniga. Elu nagu elu ikka. Ainult internetita. Nagu vanasti... 

Meistetrdasin koos Carolaga konna. Ma ei olnud kaua midagi paberist voltinud. Konna polnud kunagi teinud... Mul on nüüd konn, kellega võiks minna musitempli 😋    Aga nii tore on olla lastele abis ja julgustada  tegema väikesi asjugi, mida nad arvavad, et ei tule neil välja.

Sügisepäeval iseendaga

Mulle oli vaja endaga olemist. 

Akna taga oli sügistuul ja vihmgi. 

Koristasin rahulikult. Teate ju, et oma käega või noh jalaga on kõige parem asju teha.  Mina saan teha seda jalakõrguselt.  

Vahepeal jõin kohvi.

Mõtlesin omi mõtteid. Häid ja natuke mitte häid mõtteid. On minulgi argiasju ja muresid, mis lähevad mööda, kui tuleb õige lahendushetk. Annavad ruumi uutele argiasjadele ja muredele. Rõõmgi möödub. Kõik möödub... Kuid,  mis alles jääb... Mis kestab igavesti... 

Ehk need samad mõtted ja tunded, mis tiirlevad peas või hinges ning mida keegi ei kuule ega tunne, kestavad lõpmatult... 

Ma ei tea... 

Eile käisin Piletilevis Kaubamajas. Tahame minna "Mida mehed naistele ei räägi" vaatama.     Koht on usutavasti ligipääsetav - ERM ikkagi. Kuid soovisime Ingridiga teada, kas piletisoodustus ka on... Nagu vahel on, kui ratastoolis vaataja ja ta saatja/isiklik abistaja .. Klienditeenindaja oli abivalmis, kuid ta ei leidnud vastust. Ta ütles, et vahel panevad korraldajad kohe selle info, vahel peab küsima... Lubas tagasi helistama. 

Nohjah, juba seda ei räägi mehed meile - oleme ju naised!!!

Soodustuste infogi võiks kergemine kättesaadav olla - ka "ei ole" on hea info. 

Muide, Piletilevi infolauad on alati kõrged. Ratastoolis ostjatele ebamugavad. 

See jutt sellepärast, Vunki manol lubasin jälgida kultuuri ja ürituste korraldusi. Eks kuhugile minekul tuleb enne etté sada pisiasja, mis mõjutavad erivajadustega inimeste minekuid. 

Päev Räpina lossis ja aianduskoolis

Veel on võimalus suvest viimast võtta.

Täna avastasin Räpinat. Räpina lossi  ja aianduskooli, seal ümber olevat parki, Prantsuse ja Inglise ja pargiosasid. Meile rääkis giid Helve, kes töötanud seal üle kolmekümne aasta. Ta rääkis  palju põnevat nii lossi kui´pargi kohta.

Lossis on küll  lift, kuid täna oli teisel korrusel mingi üritus. Keegi ei tohtinud üles minna. Teisel korrusel on muusikakool. Alumine korrus  on renoveerimata, eestreppki. Loodame, et kuhugile tuleb kaldtee või mis iganes ligipääsutee. (näiteks kokkupandavast tõstuk, mis ehk isegi lossi ilmele  ilusam, minu meelest.)   

Lossi muuseumitubades tuli nostalgia.

Niisuguse kirjutusmasinaga olen minagi kirjutanud. Varbaotsad valusaks... Ehk kuue aastast saadik.

                                                   Minule idee - põrandale maalitud vaip.

Arvelaudade taga on esimesed arvutid ehk kalkulaatorid. Kunagi oli meilgi selline. Mäletan , et kuskilt pööningult  leidsime. See oli mu esimene arvuti, millega väntades  õppisin arvutamist.

Arvelaud oli sulaselge. Sest ema töötas poes. Olin tihti tal tööl kaasas. 

Aianduskooli aias nägin meeletult pika roosi. Lõhnas uimatavalt. 

Kool on kohandatud ligipääsetavaks. Kuid ratastoolis õpilast pole seal veel õppinud. Teised erivajadustega inimesed on ikka õppinud. 

Kool on ilus värviline.

Veel käisime loomemajas. Vaatasime savist kruusi tegemist. Kaltsuvaipade materjale. Vanadest sokkidestki saab teha kaltsuvaipu. Veel oli savi maalide näitus. 

Hea meelega teeksin sealses saalis endagi näituse. Uurin võimalusi ja asja.

                                                Aitäh Helvele vahva ja asjalikku päeva eest.

Tore, et Ingrid tahtis minule jagada oma kodust Räpinat. Ma tõesti varem olin läbisõitnud. See suvi niisiis rohkem  ringi vaatanud linnas, isegi järves ujunud... Tehke, mis tahate, kuid autoaknast on maailm kuidagi kitsam ja väiksem, möödavuhisem.

 Räpina vanem nimi on Rappin, mis tähendavat vene keeles pihlakas...

Usun, et selle suve nähtud hakkan kasutama kuskil. Ma veel ei tea, kus ja kuidas, kuid hullumeelne seiklev suvi on olnud millegiks vajalik... 

Mõnest reisist ei ole veel bloginudki... 

 

Musitempli...

 

... leidsin täna Rappinas ehk pihlakade linnas  (pihkakaid ma ei näinudki). Mul ei olnud  aimugi, et selline tempel on Eestimaal.

Üles musitempli lähen siis, kui mu kõrval on keegi õige härra... 😂😉 Aga nüüd vähemasti tean, kuhu minna musitama ... 😋😉

Eile ...

 ... pidin minema kaitseliidu üritusele. ´Minejad olid hommikul kell  pool seitse üleval. Taevas pilgud - päike või vihm... Otsustasime, et seekord jätta minemata Raplamaale.    Ilm oli kahtlane. 

Taaskord jäi kaitseliidu üritusele minemata. Ei olegi käinud kunagi. Kuigi mind on kutsutud mitme inimese poolt mitmedele üritustele aastate jooksul. Ikka on miski seganud... Järelikult kaitseliit ei ole veel minu teema...

Aga sattusin eile hoopis lapsepõlvemaale. Teeotsale ja põlluservale, kus enda meelest polnud eales seisnud - alati ringiga käinud. Öeldi küll, et oleme koos seal käinud ja jooksnudki... Noo, mina ei mäleta. See oli aga elamus!!!  

5. september 2020 VDMFK päev minu mõttetes

Tegingi ära!!!

 Värvisingi juukseotsad ja tuka roosaks. Jäi tumetume roosa. See üllatuse, mille sain paar päeva tagasi, jätk! Tänase päeva puhul tegin lokidki pähe. 

Tunnen end hästi.

Nüüd torman videovõtele tagasi... Teeme Ingridiga video . Otseülekanne jääb järgmiseks korraks. Kamera ei lähe tööle... 

Homme, 5. september taas rahvusvaheline suu ja jalaga maalijate päev

  Iga aasta 5. septembril tähistame VDMFK https://vdmfk.com/en/ asutaja Erich Stegmanni elutööd rahvusvahelise suu ja jalaga maalijate päevaga.     

Professor ja kunstnik Erich Stegmann, kes  nooruses jäi erivajadustega haiguse tõttu, otsustas koos teiste ilma käteta maalivate kunstnikega luua ühingu, mille abil paremini tutvustada oma kunsti. Esimene Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühing alustas tegevust 1957. aastal tollasel Lääne-Saksamaal. 

Nüüdseks on ühinguid üle maailma, Eestis 2006 aastast https://www.sjkkirjastus.ee/esileht/

Mina olen VDMFKas niisiis 1. septembrist 2007. 

See on üks parimatest asjadest, mis on minuga elus juhtunud on.

Mina olen tänulik ja õnnelik, et Erich Stegmann tuli väga - väga vahvale mõtele luua midagi ülilahedat, raamideta maailma kunstnikele, kel töötavad suud ja jalad.

See on ei ole absoluutselt mingi mängumaa, nagu mulle mitmeid kordi öeldud on. Meie ja minugi kunst on päris. Päris loovtöö. Kui teed, oled pildis, kui ei tee, ei ole pildis. Reeglid ja vastutused on päris. Töötamistahe ja oskus peab endal olema. Tähtis on, et kasutad töö tegemiseks oma suud ja jalgu. Minu meelest, on vaja ka südant ja hinge, et luua midagi paberile või lõuendile. Käsi EI tohi kasutada.

Mina olen õppinud oma jalgu väärtustama.

Ma olen samm - sammult hakkama uskuma, et olengi kunstnik. Mitte mäkerdaja. Vähemalt mitte kehv mäkerdaja. Pigem väga hea mäkerdaja. Nii hea mäkerdaja, keda võib nimetada kunstniku lapsukeseks juba.

Ma olen saanud julgust juurde.

Hiljuti torgati jälle mind, kas maalimine/kunsti tegemine on ikka töö... Veel erivajadustega inimesele... Nojah, eks igaüks ise otsustab olla või mitte olla küsimuse üle. Mina tean ja usun, et kunstnikud ülemaailma, et kunsti tegemine/maalimine/joonistamine on töö. Ka näituste korraldamine. Ja nii edasi.

Mina olen otsustanud olla ja töötada värvidega, seni, kuni suudan. Seni, kuni VDMFK peab mind nende hulka vääriliseks kuuluma. Poolteist aasta pärast peaks taas leping pikenema - ausalt mul juba nüüd väike pabin sees, kas olen uue lepingu jaoks piisavalt head tööd teinud.

Loodan seda siiralt.

Kunstitöö meeldib mulle.

Loov olen.

Usun, et kui ei oleks üldse pabinat, siis ei oleks ka asi õige... Siis peaks küll 380 kraadise pöörde tegema kuhugi poole - kuid kuhu...

Püüan homme teha otseülekannetki facebookis kella 15 paiku, et rääkida natuke jälle enda kunstniku tööst ja elust ning võib - olla näite pooleoleva maali maalimist.

Kuid mul pole veel aimugi, kuidas see otseülekanne saab olema...

Palun, jätke küsimusi, mida soovite teada minu värvilisest maailmast mulle juba täna!

Üllatused meeldivad mulle!!!

 Üllatused on armsad. 

Tihti ununeb, et üllatusi võib kohata kõikjal ja iga kell. Häid üllatusi. 

Täna tegime Ingridiga linnale kaks tiiru peale. Niisama oli vaja. 

Esimene üllatus. Minult endalt. Puht juhuslikult tõstsin jala autosse nii, et poolenisti lükkasin end ise autoistmele. Ingrid hoidis mind kuidagi kergelt. Hetke pärast vaatasime arusaamatult teineteisele otsa, mis see nüüd oli 😀 

Kõik inimesed, kes tõstavad mind isemoodi. Kõikidel on omad nipid ja vahel ka omad probleemid. Mina püüan kõikidega kohanduda ja tõstmisel nii palju kaasa aidata. 

Tänasele liigutusele ei ole mina  tulnud kunagi varem, kuid kunagi on ikka esimene  kord. 

Harjutasime mitmeid kordi autosse "hüppamist". Võib - olla blogi lugeja ei saa aru, mis siin siis nii erilist on. Meile Ingridiga on. See  ongi tähtsam. 

Teine üllatus. Silverilt. Kindlasti ma ei kirjuta siia, mis see oli. 

Aga taas mõtlen ikka, on ülitore, kui on lapsed. Suured lapsedki üllatavad täpselt samuti nagu väikesed lapsed. Lapsed on lapsed. Nad oskavad tõesti üllatada, kui kõige vähem oskad oodata. Vahetevahel on küll tunne, et maailma raskem töö on emaks olemine. Palju rohkem tead, et suurim   õnn on emaks olemine 😍 On ju nii!?

VDFMK - 13 aastat

 13 aastat väga huvitavat ja põnevat ja värvilist kunstniku elu. 

Hipphopp  hurraa 😊

Armastan oma maalimise - mäkerdamise tööd. 💖

Mul peaks olema ca 110 tööd - joonistusi ja maale kokku.

Parim maal veel maalimata...

Hoogu õppimisele!!

 Me kõik õppime päevast päeva midagi. Sünnist surmani. Õppime ennast ja oma elu hästi tundma. Tavaliselt ei mõelda sellele. Kooliski käime ja käisime iseenda jaoks. Vahel tuleb koolis käimist sundida. Nii hea on teha poppi!!! Või vinguda, et vanemad ja õpetajad on rumalad, või rumal on laps. Rumal on see, kes arvab, et keegi teine on rumal. Tark teab, et kõik püüavad olla omamoodi targad  . Iseasi on kuidas. Kuidas üldse tarkust mõõta? Hinnedega... Tunnistustega... Osavõtmisega.. Headusega... Teadmistega... Kogemustega... Tark ei aja targalt nina püsti.

Olen vist väheke rumal, sest mõtlen juba mõned head aastad, et soovin õppima minna. Just soovin. Mitte, et pean. Kuhugile kooli. Tean ka, mida soovin õppida. Psühhodraamat - positiivset psühholoogiat - kunsti - värve. Ma ei tea isegi, mis soovi erialaks võiks nimetada... Kogemusnõustaja  ei  ole, terapeut ka ei soovi lõpuks olla, ammugi kunstiõps... Soovin lihtsalt teadmisi täiendada... Samas tean vägagi hästi, et siis olen, kui kord koolis  õppimise lõpetan, saan olla kõik, nii kogemusnõustaja kui värviterapeut kui ka kunstiõpetaja ehk - sest mul on tunnistus... Kas see teeb mind targemaks - ma ei oska öelda. Kas edev tunnistus teeb mu tavalised elukogemused rohkem väärikamaks  või annaks neile tarkust juurde... Kas tunnistusega või diplomiga saan paremini olla aitaja või kunstnik... Saan tööle või teha veel rohkem näitusi...  Diplomeeritud eeskuju igatahes ei soovi olla!!! Soovin jääda iseendaks. Ja natuke ise enda pärast õppida vähekene juurde, et olla olemas mõistvamana teistelegi ... Selline võitlus käib minust läbi aastast aastasse.

Psühhodraamat soovin raudkindlalt edasi õppida. Juba 10 aastat. Takistused sedapuhku pole minu poolt...

Ühesõnaga, kõikidele head õppimishoogu - on ju 1. september. 

Usun, et üks hetk lähen isegi õppima.

Kas siis olen targem või lollem , kes seda teab 😉😊💖