Taevagi vallutasin ära

 Olen elus 😀 

Hüpe 3850 m kõrguselt.

Taeva all oli kiirus 187 km h

Vabalangemine 51 sek. 

Langevarjuga lendasime instruktor Kaidoga umbes 10 minutiit. Sellepärast, nii kaua et olen väike ja kerge.

Kõige jubedam mõistmatum hetk - lennuki uksel istumine. Kuhu on hüppada, ei ole ju maad ega lennuki pinda... Vist hüppasime pilve peale ja pilvest läbi... Kõik toimus ülikiiresti. Kaido oli turvaline ja julgustav. Vahepeal ei tundnudki teda, kuid teadsin,  et ta on minu taga.

Maandusime ilusti. Jäin iseendalegi üllatuseks jalgadele seisma. Tugevasti. Olin pööraselt õnnelik. 

Sain julgust juurde.

Mõistsin, mis on usaldus nii enda kui teise võõra inimese vastu. Usaldus koostööks silmapilkselt. Mu üks hirm oli see, et ei teki klapp instruktoriga... Ma ei teadnud, kellega  hüpan, kelle kätesse oma elukese annan... Hirm kadus silmapilkselt, kui nägin instruktor Kaidot. 

Maapealne proov. Enne lendu.

Kindlasti lähen veel lendama.

Aitäh kõikidele, kes kaasa elasid mulle.