Raamatu esitlus Kuldvõtmekese päeval eile

Kuldvõtmekese päev oli südamklik. Selline tagasiside on mulle tulnud. 

Olen rahul. Läks õnnelikult korda. Kuigi torm oli. Korraks oli elektergi ära. Läks täpselt siis, kui Maarja ja Anu esinesid. 

Rahvas vähe, kuid piisavalt. Olime siiski Sotsiaalteenuste keskuses st majas sees. Meil oli varuks ka telk, juhuks, kui remont ei saa enam - vähem valmis ja kui õues lageda taeva  all ka ei saa olla.

Sai valmis ühes toas toas ja koridoris. Kaks tundi enne pesi veel Delia aknaid ja põrandaid. Mina isiklikke abistajatega tegelesin muude peoks ettevalmistustega. 

Mina nägin jälle esimesena maja teises pooles valmivat remonti. Nagu eelmine aasta veebruaris... Pean tunnistama, et isiklikult mulle meeldivad maja essimese poole värvitoonid rohkem - kodusemad ja soojemad. Teine pool meenutab pigem kuidagi igavat haiglat, mitte sotsiaalkeskust, mis peaks andma kõike muud kui igavust. Hea on see. et ühel seinal saab olema minu värviline maal. Ja kui veel mujale ka pannakse värvilisi pilte ja asju, siis ehk saaks tasakaalu sotsiaalne rõõm - mure. 

Haiglateski peaks olema pisut rohkem olema rõõmsamaid värve. Minu meelest. 

Tallinnast olid kohal Jüri ja Taavi.

Paraku ei näinud jällegi Kastre vallast ühtegi teist erivajadustega inimest. Mul tõesti kurb meel. Võib ju vabandada ürituste rohkuse või tormi peale, või mis iganes... Aga... 

Saime Jüriga õige põgusalt arendada väikest vestlusringi Kuldvõtmekese ümber. Ikka ja jälle pean tõdema, et on suhteliselt keeruline mõista, et erivajadustega inimesegi iseseisvust ja talle omane täisväärtuslik elu algab temast endast. Hea on, kui tal on toetajaks pere või keegi lähedane. Alles siis tulevad mängu sotsiaalsüsteem ja raha. Vastupidiselt isikliku abistaja teenus ei hakkagi kohe toimima.  Tehku sotsiaaltöötajad oma jhead tööd nii palju kui tahes või olgu rahagi nii palju kui tahes... Sellel teenusel on vähe teine ideoloogia. Seni kui kõik asjaosalised seda ära ei taba, seni ei juhtugi suuri imesid ega pööret tava võrdväärsuse poole. Oi, mina isiklikult olen hakkanud mitte sallima niisugusi väljendeid nagu tava või eri või kohandatud maailm või ka võrdväärsus... Võrdväärsus on juba see, kui suudame kõik olla erilised samas maailmas.Ja siis saab olema igaühele kõik see, mida tema vajab, et olemas olla ja püsida. 

                             Minu isiklik abistaja nr 100 - Ingrid. Temagi sai Kuldvõtmekese.

Uskumatu,  21 aastaga sada isiklikku abistajat. Päris ausalt aga on juba 101. isiklik abistaja ka.

Maarja - raamatu üks tõlk kingitustega - raamatu ja magnetiga. Magneti tegi Jaana.

Laulis veel Angle. Imeilusti. Ka minu soovitud laulu alguseks. Piret püüdis teha videosid. Panen needki üles. 

Oli veel väikene viktorin. Võitis meeskond Transit maksimaalsete punktidega - Tallinna mehed toetaja Mirjamiga teadsid minu IAT ajalugu ja raamatude ilmumisi kõige paremini. Kõige suurema auhinna sai aga kaotaja Kastre valla meeskond Tigu koosseisus Delia ja Marko. Tegelikult Ändel ja Smurffonid olid ka väga tublid. Ei olnudki kaotajaid ega võtjaid - tähtis oli osavõtt.

Lõpuks laulsime kõik koos Sõprade laulu nr 2.

Järgmine aasta loodetavasti saab tulema Kuldvõtmekese päev jälle juuli teisel laupäeval. Soov on muuta traditsiooniks. 

Aitäh kõikidele, neilegi, kes elasid kaasa kaugemal,  sellekordse Kuldvõtmekese päeva eest💓

Kahjuks ei õnnestunud otse ülekannet teha, kuigi mõtlesin ka sellele...