Leivategu - ammune unistus läks jälle täide

 Päev, mis läheb mu elus jälle ajalukku ühe unistuse täitumisega.

Tegin leiva valmis. Eile siis panin  leiva ööseks tuttu, et täna valmis küpsetada. Sai kaks pätsi. Suurem ja väiksem.

Mulle meenus, et vanaema õpetas, et parim saiataigen tuleb käe või jalaga - minu puhul - sõtkudes. Mõtlesin, et leibki tuleb nõnna parem. Nii ma sõtkusin leiba jalaga. Tundsin mõnu tegemisest.

Mirjam, kes on leibu teinud palju palju, ütles naerdes ja õhinal, et selliselt teeb ta küll esimest korda leiba.  Ta natuke abistas mind.

Arvasime,  et Eestimaal pole keegi nii ennem leiba teinud... 

Olen küll vist päris perenaine! Isegi leiva tegemise saan selgeks. Küllap ajaga tuleb omad nipidki leiba, usun. Nüüd oli Jaanalt hästi lahe õpetus ja juuretisepoju. Aga nüüd on mul juba enda juuretiselaps olemas...

Paraku ei saanud pildi ahjust tulnust leivast... Leivale püüdsin kirjutada TIIA , kuidagi jäi ka...

Välja tuli vist täitsa söödav leib. O n söödud .

Juba telliti sünnipäevakski pätsi.  Teen ka. 
Leivakunst!!!

Pildid Silverilt, kes ei tahtnud kuidagi pildi teha - arvas, et leivategu on tavaline... Eks tal olegi õigus. 
Minule oli uus kogemus.
Muud ei midagi.

Meenus ka Juhan Liiv: Tüdruk võtab ahjust sooja leiba - mõtelge...