tänane leib

Nagu orav ratas!

  Kodused toimetused ei saa  ealeski otsa. Saavad tehtud ja samas ununevad nii kauaks, kuni jälle tuleb neid teha...

Lõpmatu ring 😁 

Mis siis täna sai tehtud... Justkui mitte midagi tähtsat ja ometigi kõik oli tähtis.

Lilled said kastetud. Nii akna taga kui toas.

Pesu pestud.

Nõud pestud. 

Kassiliiv vahetatud.

Põrandat pestud dšussiruumis ...

Kohvitatud.

Salatit tehtud. Kukeseente - kartulisalatit. Päris huvitava maitsega tuli.

Leib tuttu pandud. Homme jälle leiva küpsetamine. 

Natuke juuksetuka lõikamine... 

Veidi arvuti taga olemine. 

Telefoniga rääkimine...

Õhtul arutasime Ingridiga, mida sai täna üldse ära teha... 

Siiski oli  mõnus kodune päev. 

Niisugusi päevi on olnud sadu ja tuleb veel sadu... 

Südamekene

Lapsed käisid minu joonistamas. Kõik joonistasime vabal teemal... Mul tuli süda paberile, et lapsed on armsad ja vahvad.

Tikreid

sain täpselt 12 tikripõõsast aiamaalt.

Sai tehtud smuutit.

Leivategu - ammune unistus läks jälle täide

 Päev, mis läheb mu elus jälle ajalukku ühe unistuse täitumisega.

Tegin leiva valmis. Eile siis panin  leiva ööseks tuttu, et täna valmis küpsetada. Sai kaks pätsi. Suurem ja väiksem.

Mulle meenus, et vanaema õpetas, et parim saiataigen tuleb käe või jalaga - minu puhul - sõtkudes. Mõtlesin, et leibki tuleb nõnna parem. Nii ma sõtkusin leiba jalaga. Tundsin mõnu tegemisest.

Mirjam, kes on leibu teinud palju palju, ütles naerdes ja õhinal, et selliselt teeb ta küll esimest korda leiba.  Ta natuke abistas mind.

Arvasime,  et Eestimaal pole keegi nii ennem leiba teinud... 

Olen küll vist päris perenaine! Isegi leiva tegemise saan selgeks. Küllap ajaga tuleb omad nipidki leiba, usun. Nüüd oli Jaanalt hästi lahe õpetus ja juuretisepoju. Aga nüüd on mul juba enda juuretiselaps olemas...

Paraku ei saanud pildi ahjust tulnust leivast... Leivale püüdsin kirjutada TIIA , kuidagi jäi ka...

Välja tuli vist täitsa söödav leib. O n söödud .

Juba telliti sünnipäevakski pätsi.  Teen ka. 
Leivakunst!!!

Pildid Silverilt, kes ei tahtnud kuidagi pildi teha - arvas, et leivategu on tavaline... Eks tal olegi õigus. 
Minule oli uus kogemus.
Muud ei midagi.

Meenus ka Juhan Liiv: Tüdruk võtab ahjust sooja leiba - mõtelge...

Näituse "Lootus on suveunistuses kõndida"

Need  pildid Ingridilt.

Näitus sai armas. Kuigi pooled maalid kohvriga unustasin kogemata koju. Ülle ja Tiiduga oli mõnus maale üles panna. Avamine ka armas.

                                                               Lillede pildid Janikalt.

See põnev nädal...

... jääb kauaks meelde. On olnud hästi palju rõõmsaid hetki. Sa mas on olnud ka jahmatavaid ... Siiski on olnud   tunne, et see nädal möödus väga minulikult. Sajaga olin omas mullis.

Olen eilse õhtust ilusti kodus.

Täna tegin ettevalmistuse homse leiva küpsetamiseks. Esmakordselt proovin leiba teha.  Öö peab leib tuduma enne, kui ahju läheb.
Leiva tegemisest olen unistanud päris mitmed aastad. Kuidagi tundus pühalik soov ja loomulikult vajasin juuretist... Tegelikult julgustusest proovimiseks puudu... Nüüd pääsu enam ei ole. Pool tehtud.
Julgus tuleb tasapisi.
Usun, et kui teistele ei kõlba minu leib homme süüa, siis mulle endale  küll sobib. Loodan vähemalt.

Ega ma momendil ei kindel, kui kaua ja mismoodi saangi elada oma elu ise... Tõsiselt. Minu isikliku abistaja teenuse ümber on jällegi varjud tekkinud... Ma siiralt loodan, et need rahastajad, kes projekti raames loodavad hakata mind mu taga selja jälgima minu tegemisi abistaja silmadega, saavad aru ikka õigel hetkel, et see ei lähe mitte. See oleks klassikaline hooldamine , kuid mina - andke andeks - ei ole olnud eales klassikaline hallis sotsiaalsüsteemimassis.
Ma ei tohiks üldse sellest blogida. Sest tean, miks juba hakati minu selja taga asja ajama, oligi just seepärast, et kardetakse juba minu blogimisi...     Minu meelest on juba see nagu mulle näkku sülitamine. Mina ei sooviks tõesti selliselt mõelda ega ammugi selliste sõnadega rääkida, kuid mul on mitu päeva seesugune tunne. Võin naeratada, kuid mu sees on siiski valus okas.
Kui raske on tegelikult olla puuetega inimene. Ikka jälle tõesta, et ma ei ole idioot või saamatu õpitud abistuse ohver või kes iganes, kes ei saa iseendaga hakkama. Ikka on keegi, kes tuletab meelde , et mul on füüsilised puuded ja ma pean  kohe alla andma, end nurka suruma. Tuletavad meelde, et ametnikel on hea uhkustada, kui palju suudavad minu heaks teha, et mu elu oleks puuetele väärt... 
Appi, kui puudeline on maailm...
Mina uskusin ja usun veel, et mul on lihtsalt erivajadused ning elu muutubki igaühele võrdsemaks.  Et võrdses maailmas ei tunne ma end kurjategijana, kes rööviks abistaja teenuse raha ebasihtosttarbena... Usun, et iseenda raha vaatamata raskustele olen panustanud 21 aastat ikka õieti oma isikliku abistaja teenusele ning ka valla raha... Muidu mul poleks 67 näitust,     ei oleks kunstniku ega kirjaniku ega üleüldse õnneliku naise elu... Aga mul on.
Ma teen  selleks kõik, et mitte sellest elust ja iseendast loobuda.
Ma ei taha kõlavaid sõnu, et küll ma olen ikka vallas vajalik ja tubli... kui  nende taga tegelikult ei ole mitte midagi. On teesklus... Võib - olla teengi kellegile liiga.
Aga ma soovin ainult usaldust.
Ka valla sotstöötajatega. ja projektide asjaosalistega. See on ju oluline, et asjad õnnestuksid.  Igatahes minult suudeti see esimest korda elus ära võtta tõsiselt. Nüüdsest olen väga ettevaatlik igasuguste lubamistega jne.
Mul hea meel, et oma isiklikke abistajaid saan usaldada.
Tean , et mina ei saa iseend alt vedada. Ja samuti ei saa alt vedada oma abistajaid ja inimesi.
Ja tean sedagi, et kui ma enam ei jaksa nii elada, siis ma ei soovi enam elada. Parem elu mölluga ja ilusti lõppetada, kui vaevlema jääda. Nagu Jane... Ma ei tea ka, mis oleks siis elamisväärt, kui jääksin lükkada - tõukada... Mitte nii nagu praegu... Praegu vaatamata kõigele on kõik ju hea.

Said sünged mõtted ja tunded.
 Mu sees sai aga kergem. Ma ei suudaks praegu iga minut naeratada, et lust ja lillepidu mu ümber. Kui ei ole...

Aga siiski olen nädalaga super rahul.
Mitmedes kohtades olin esimest korda. Nendes kohtades, kuhu olen soovinud minna.
Nägin uusi vahvaid inimesi. 
Nägin oma ammuseid sõpru.
Avasin näituse "Lootus on suveunistuses kõndida". https://jarvateataja.postimees.ee/7024082/jalgadega-maaliv-kunstnik-avas-turil-naituse-ja-esitles-raamatut?fbclid=IwAR2kswxP7BQcWAIrdkViOQW8KdPqDI2bKfdD7jtHpxDE-xZbMOLBOrNlPZ0


Türil ööbisime võõrastemajas. Mõnus vanaemalik maja toreda ja abivalmi peremehe Antsuga. Ta lubas hakata mõtlema kokkupandavale kaldteele. Seal oli neli viis trepiastet sisse minna. Mina polnud esimene ratastoolis ööbija. On hea mõelda, kui tunnistadakse, et see paneb mõtlema.

Näituse pilte riputan järgmise postitusesse.

Tiir Eestis

Tänasest laupäeva õhtuni teen sellise tiiru Kaagvere - Türi - Saue - Tallinn - ja jälle koju, Kaagverre.

Homme tulge Türile mu näituse avamisele.

Muidu kohtume kuskil Eestimaal.

Hoidku inglid meid ja teid💖

Tänased tunded väga väga erilised. Armsad. Nukrad.

Päeva oli sellisena nagu oli, oli vaja. 

Mina mõistsin rohkem kui paljude aastatega kokku... 

Minu roheline köök muutus rohelisemaks!!!

 Facebook´i minu inimesed teavad eilsest juba, et sain roheka köögimööbli. Ega vist väga ei usutud. Sooviti pilte.
Pildid nüüd, palun.

Täna panime mööbli paika. Mina , Ingrid, Kai ja Silver. Päev oli tõelist möllu täis. Segadust, puurimist, lõhkumist ja naeru.

Keegi andis selle niisama ära. Oleks lammutatud eile... Ingrid kogemata nägi üleeile pakkumist. Küsis kohe minu arvamus, sest olin rääkinud, et soovin  rohelist mööblitki... Tõi kohe mööbli ära.
Kuna olin jätnud ta autosse mõned raamatud, sest kunagi ei tea, kuna neid vaja läheb , kes soovib, siis andiski Ingrid vastutasuks mööblile minu raamatu. Ning siis tuli välja, et mööbli andja on olnud ise ka isiklik abistaja ja teadsid mindki jõulukaartide kaudu.

Mulle tundub, et  seda  rohekat mööblit igatsesin vist küll 18 aastat

Silver palus blogi kirjutada ka, et järgmine uus köögi välimus tuleb jälle kolme kuu pärast. Ei tule. Nokitsen küll edasi, kuid mööbel on nüüd mitmeks aastaks nii nagu on. Päris uus köök tuleb nüüd siis, kui leian omale uue suurema elamise. Millal see juhtub - kes teab... Aga unistada ikka  võib ju 😉😋 vaatamata kõigele...

Kuldvõtmekese päeva videod

 Piret tegi ilusa kokkuvõtliku video.   

Paar hetke on veel ilusti jäädvustatud Pireti poolt, kuid öeldakse, et laadimiseks suured failid... Paar ilusat laulu... Nuputan edasi, mis ja kuidas saab.

 

Tänased mõtted

Laupäeva õhtul jätkus pidu kodus. Aga mis lilledest Ingrid aassal kimbu tegi, seda ei tea ta ega keegi meist. Lõhnavad hästi. Ja on seisnud vaasis täitsa hästi. 

Seljataguse peame natuke tugevamaks tegema. Reedel proovisõidul Prismas lagunes veidi. Laupäeval olin vana seljatagusega igaks juhuks. Aga iste peab vastu. Isegi eile metsarallil pidas ratastool vastu. Järelikult oskasime  õigesti kokku panna. Tundub , et ratastooli tuunimine ei olegi raketi teadus! 

Minu köögiakna taga - kolmandal korrusel on selline roosiaed. Täna on veel rohkem õisi.

Täna olen üksinda kodus. On mõnus. Viimased päevad ja nädalad   on olnud päris  hea möll. Toimetused seinast seina. Täna võtan pisut rahulikumalt. Vähemasti nii palju, kui mõtted lubavad. Mõtted liikuvad ikka oma soodu... 

Täna aasta tagasi esitlesin eesti keeles raamatut "´Kohvi jalaga, palun..." Kuldvõtmekese päeval. Mul hea meel, et aasta   on möödunud ning mu lubadus - unistus läkski täide. Raamat inglis keeles ja jälle Kuldvõtmekese päev. Ja ratastool on tuunitud.

Nüüd peab mingi vinge uus unistus unistama. Et oleks mille poole püüelda...     Ma ei oska istuda jalad paigal...

Ja minu soeng

Mind tegi kaubanduslikuks  isiklik abistaja Ingrid. Soengu ka. Tal head osavad käed. 

Võiksin jälle modell!        

Need kingad...

...  panid Pireti klõpsustama üks hetk. Mul oli tegu naeru pidamisega keset lauluaega 😁

Lõpuks oli küsimus, kui kaotada Tuhkatriinu (Tiiatibu) king kaldteele, kas siis ka leiaks prints... Arvati, et mitte. Trepp on õige koht...


Aga võin ju olla kingamodell 😉 Ootan tööpakkumisi!

Tort

Tordimeister Piret

😂

Soovisin ise tordi lõigata... Nuga ei antud - löön jalga 

  

Raamatu esitlus Kuldvõtmekese päeval eile

Kuldvõtmekese päev oli südamklik. Selline tagasiside on mulle tulnud. 

Olen rahul. Läks õnnelikult korda. Kuigi torm oli. Korraks oli elektergi ära. Läks täpselt siis, kui Maarja ja Anu esinesid. 

Rahvas vähe, kuid piisavalt. Olime siiski Sotsiaalteenuste keskuses st majas sees. Meil oli varuks ka telk, juhuks, kui remont ei saa enam - vähem valmis ja kui õues lageda taeva  all ka ei saa olla.

Sai valmis ühes toas toas ja koridoris. Kaks tundi enne pesi veel Delia aknaid ja põrandaid. Mina isiklikke abistajatega tegelesin muude peoks ettevalmistustega. 

Mina nägin jälle esimesena maja teises pooles valmivat remonti. Nagu eelmine aasta veebruaris... Pean tunnistama, et isiklikult mulle meeldivad maja essimese poole värvitoonid rohkem - kodusemad ja soojemad. Teine pool meenutab pigem kuidagi igavat haiglat, mitte sotsiaalkeskust, mis peaks andma kõike muud kui igavust. Hea on see. et ühel seinal saab olema minu värviline maal. Ja kui veel mujale ka pannakse värvilisi pilte ja asju, siis ehk saaks tasakaalu sotsiaalne rõõm - mure. 

Haiglateski peaks olema pisut rohkem olema rõõmsamaid värve. Minu meelest. 

Tallinnast olid kohal Jüri ja Taavi.

Paraku ei näinud jällegi Kastre vallast ühtegi teist erivajadustega inimest. Mul tõesti kurb meel. Võib ju vabandada ürituste rohkuse või tormi peale, või mis iganes... Aga... 

Saime Jüriga õige põgusalt arendada väikest vestlusringi Kuldvõtmekese ümber. Ikka ja jälle pean tõdema, et on suhteliselt keeruline mõista, et erivajadustega inimesegi iseseisvust ja talle omane täisväärtuslik elu algab temast endast. Hea on, kui tal on toetajaks pere või keegi lähedane. Alles siis tulevad mängu sotsiaalsüsteem ja raha. Vastupidiselt isikliku abistaja teenus ei hakkagi kohe toimima.  Tehku sotsiaaltöötajad oma jhead tööd nii palju kui tahes või olgu rahagi nii palju kui tahes... Sellel teenusel on vähe teine ideoloogia. Seni kui kõik asjaosalised seda ära ei taba, seni ei juhtugi suuri imesid ega pööret tava võrdväärsuse poole. Oi, mina isiklikult olen hakkanud mitte sallima niisugusi väljendeid nagu tava või eri või kohandatud maailm või ka võrdväärsus... Võrdväärsus on juba see, kui suudame kõik olla erilised samas maailmas.Ja siis saab olema igaühele kõik see, mida tema vajab, et olemas olla ja püsida. 

                             Minu isiklik abistaja nr 100 - Ingrid. Temagi sai Kuldvõtmekese.

Uskumatu,  21 aastaga sada isiklikku abistajat. Päris ausalt aga on juba 101. isiklik abistaja ka.

Maarja - raamatu üks tõlk kingitustega - raamatu ja magnetiga. Magneti tegi Jaana.

Laulis veel Angle. Imeilusti. Ka minu soovitud laulu alguseks. Piret püüdis teha videosid. Panen needki üles. 

Oli veel väikene viktorin. Võitis meeskond Transit maksimaalsete punktidega - Tallinna mehed toetaja Mirjamiga teadsid minu IAT ajalugu ja raamatude ilmumisi kõige paremini. Kõige suurema auhinna sai aga kaotaja Kastre valla meeskond Tigu koosseisus Delia ja Marko. Tegelikult Ändel ja Smurffonid olid ka väga tublid. Ei olnudki kaotajaid ega võtjaid - tähtis oli osavõtt.

Lõpuks laulsime kõik koos Sõprade laulu nr 2.

Järgmine aasta loodetavasti saab tulema Kuldvõtmekese päev jälle juuli teisel laupäeval. Soov on muuta traditsiooniks. 

Aitäh kõikidele, neilegi, kes elasid kaasa kaugemal,  sellekordse Kuldvõtmekese päeva eest💓

Kahjuks ei õnnestunud otse ülekannet teha, kuigi mõtlesin ka sellele...