Kruvide kastis...

... otsisin mõistusekruvi. 😀 Ei leidnud. Tegelikult otsisin liivapaberit. Leidsingi. Imepisikese tüki. Teadsin, et seinakapis on suurem tükk liivapaberit - ei leidnud jälle. Oli ja on vaja liivapaberit lihtsalt. Hakkan stilistiks 😉 

Naelad ja kruvid said vägagi koristatud.  Millegipäast leidsin nende seast ilulilligi. Aga oli sama rahustav tegevus oli nagu maasikate puhastamine.

                                                 Vihmase ilma suverõõmu hommikusöök

Sai natu auto juhtimist õppida...

5 hullumeelset päeva

Kohtasin täna  Tartus hr Mikit Kariniga 😉🙃Sain kohe musigi...

Üldse on olnud  lahe nädalavahetus.

Eile Taevaskojas. Rallisin nii ratastooliga kui süles. Nii me moodi, milleks kõndida normaalselt ratastooli rada mööda, kui saab ka kitsaid treppe ja metsateid kasutada 🙃😉 Seegi ei aitanud, et ise keeldusin minemast lõpuks trepist... - ikka taheti, et ma ka 🤣 Igatahes super jalutusretk, 

umbes 12 km. Paraku sellest ei saanud pilte.

              

 Sai käia Koogil - Kursil - Pangodil - Räpinas veel. Olen tänulik Antsule, Mirjamile ja Ingridile.

Maasikatega jaaniõhtu

Kolm tundi puhastasin maasikaid.
Hästi rahulik ja mõnus oli omaette olla ja puhastada. Teler mängis tasa. Läpakast raadio ka. Hästi vaikne jaaniõhtu on olnud...

Keegi müüs maja ees maasikaid. Naabrinaisele Kaile tulin minagi meelde, et ehk soovin ka osta maasikaid... Tuli küsima. Pärast tuli appi panema maasikaid sügavkülma. Seda ma ei saa. Sügavkülm on lihtsalt üleval pool külmkapil.

Enda aias olen saanud juba 9 maasikat. Seal  on valged veel... Arvan, et paarkümmend maasikat saab veel. Päris hea saak mul endalgi. Vähemasti lapsed on saanud suu magusaks. See ongi kõige tähtsam ju. 

Kurbuses rõõmu karikakrad...

... nagu tõesti inglilt.  Käisin lootusetult ümber Maarjamõisa ja parklas istusin tagasi autosse - kui järsku kuidagi jälle tõmmati rohkem autouks lahti ja äkki oli mu süles kaks suurt karikakrakimpu. Keegi võõras naeratas mulle ja ütles: "Ma nägin teid just tänaval. Tahan karikakraid kinkida suve alguse puhul!" Enne veel, kui jõudsin südamest tänada ootamatu rõõmsa üllatuse eest, oligi võõras naine kadunud... Mäletan, et Puusepa tänav   oli tühi. Mööda sõitis ainult üks punane auto, mille juht naine ja vaatas, kas saab pööret teha... Usun, et seesama autojuht oli see...

 

See hetk oli  täna, mis pani mind uskuma,  et kõik on hästi. Ükskõik, mis ka ei tule... See oli justkui saadetud kink mulle väga kalli poolt. Tundsin rõõmu. Siirast rõõmu. 

Selline hetk oli täna päriselt.  See ei ole väljamõeldud. Kuigi väga uskumatuna... Minule endalegi. Sama uskumatu oli tänane hommik, kui sain teada kurva sõnumi... Aga täna oli siiski kõige vaatamata hea päev... 

Karikakrad on nüüd laual. 

Usun, et mul on palju head armastustki.

Elus on ikka nii, et rõõm ja mure koos. Armastuseta ei oleks rõõmu ega muretki... Naeratusi ega pisaraid... 

Mind kurvastab see, kuidas üksainus koroona halvab ja surmab  haiglas lähedust, mis on ravile nii tähtis...  Isegi paber - kaardi ei saa  saada haigeni. Justkui absoluutselt kõik oleks ohtlik... Saan kõigest aru . Tõesti saan. Aga sellest ei saa aru. Aga küllap saab väga lähedal olla olles lootusetult kaugel... 

Selveris nägi n kahte tüdrukut, kes kogusid vähihaigetele annetusi. Inimesed möödusid neist tähelepanu pööramata...

Jaanisoovi

... kirjutasin puulauale ning siis sai see visatud jaanilõkke. Salasoovi ma teile, blogi lugejad, ei avalikusta - muidu ei oleks see enam  salasoov universiumis.  

Käisin oma küla jaanitulel. Mängud, rahvatantsijad, muusika, ansambel  jaanituli - jaanipidu nagu olema peab. Vahva oli. Kuid rahvast oli  kuidagi vähe...
Mul on hästi hea meel, et sain käia. Mind abistasid isiklik abistaja Ingrid ja naabrinaine Kai. Nutma ma ei oleks kindlasti hakkanud, kui poleks saanud minna. Aga siiski, aasta algusest otsustasin   ju, et loobun loobumisest. Kui on vähegi võimalik, siis tuleb end natukenegi iga päev  hästi tunsda ...               Lõpuks oli tore näha oma küla inimesi... Ega ma polegi suhelnud nendega eriti, aga siiski...

Mul on olmud väga üllatavalt hea nädalavahetus. Elus juhtub üllatavaid üllatusi, kui neisse lollikindlalt uskuda,  Ükskõik, kui halb hetk võib vahel olla, ikka tuleb parim hetk viimaks.

Praegu olen üle mitme öö üksi kodus. Harjumatu vaikne on.  Ei ole lapsi. Mulle juba öeldi, et minu juures on tore Tiia lasteaed... Ega jah, selline mõõt annab välja küll. Mulle meeldib see. Lapsed annavad elule särtsu juurde...😍

Kaks mõnusat kevade lõppu päeva...

... olin niisama Tartus ja Melliste

´

Sai harjutatud palli viskeid järve ääres. Lapsena olin osavam. Ujumiseks oli vesi minu jaoks jahe. Jalgupidi olin küll vees. Lastele oli vees olemise rõõm paar tundi.

Eile sai kruiisitatud Emajõel Signildiga https://estriver.ee/meie-laevad-2/

Metsas...

... käisin üle mitme aasta jalutamas. Siinsamas Kaagveres.  Nägin jäneski. Õhtune õnnekägu kukkus . Värske metsaõhk... Piibelehtede õitsemine oli lõpukorral...

Naudisin  metsahääli. 

Püüdsin mõni hetk kujutada, et olen metsas üksinda. See polnud enese petminegi. Lihtsalt mõni hetk olingi mõtetes... Mulle oli seda vaja. 

      

Tore pühapäev

Vahel võib niisama minna kuhugile. Ning lihtsalt tunda lõõgastust, mis päeva lõpuks muutub heaks väsimuseks, mis omakorda annab homseks energiat. Olemine värskem. 

Seda enam, Elistvere loomapargi daam infolauas, kes müüb pileteidki, küsis  meilt, kui hakkasime äratulema. kuidas teerajad ratastoolile  olid. 😊  Minu / meie arvates olid täitsa normaalsed. Asfaltteid seal mina  küll hästi ette ei kujutaks - siis kaoks loomapargi mõnu ära  

Elistveres käisin täna teistkorda. Esimest korda käisin kolm aastat tagasi. Täna võtsin sõbranna Maarja kaasa.

Karoliina kohvik. Väga armas. Maalähedane kuidagi koduselt hubane. Teenindus hea, ütleksin, et armas.

Aia tibi - tüüp

Aias ...

… tegin midagi, mida polnud ennem teinud,  kuigi lubasin... Täna täitsin lubadust.  Mul põnev uus kogemus.  Arvake, mida tegin? Arvake seni, kuni  näete pilte ja  väikest videot.

Niidukit  mängisin ka, kuid see pole õige vastust,  mis tegin.

 Muidu peaaegu kõik kasvavad ilusti... 

Tatrapuder või langevarjuhüpe

Mul on  dilemma.

Mulle andi valida, kas hakkan tatraputru sööma või teen langevarjuhüpe...      

Mõlemad on õudukad,  eriti tatrapuder.  Päris ausalt. 

Pigem  valiksin õhulennu, kuigi seegi näib vägagi kõhe. Äkki ma pole veel küps, et hüpata taevast alla... Tohutu väljakutse oleks küll, kuid ei hakkaks vähemasti oksendama ta  tatrast 😋 

Kes tunneb, et saab jagada mulle julgustust, siis see vähendaks mu peakese valu, mis kuidas on hea valik.

Tatraputru ma sööma ei hakka. Ei ole  seda teinud 53 aastat juba 😂 

Ega seegi ei ole veel kindel , kas sobingi hüppeks.

On vaid mõtetasandil ... 

Raamatud käes ning sünnipäeval käidud

Täna sai trükikojast  TT Print raamatud koju toodud Ingridi ja Antsuga. Suur - suur aitäh TT Prindile järjekordse meeldiva koostöö eest! 

 Kuna ratastool oli autos uue  veeboileri all , siis ei  võtnud ratastooli välja , vaid istusin paar minutid raamatutekasti peal mõnusasti. Uhke tunne oli, et  üks unistus ja lubadus jälle täide  läinud.

Tegime  Nõo  juures lillekimpu. Teeserval olevatest õitest ja heintest.

TT Print...

… trükkis raamatud "A coffee by foot, please..."  valmis.
Täna helistati sealt. et raamatud valmis. Minu kõnega polnud probleemi. Rääkisime täiesti vabalt.

Nüüd tuleb Tõraverest järgi minna  raamatutele.

Mina veel pabistasin, et ehk ei jõuda 11. juuliks valmis trükkida.
Üks pabistamine kuu aega enne vähem.😂

Nostalgiline pesukausipesu

Mul ei ole momendil sooja vett.
Nii pesingi nõusid kausis. Kuuma vett keetis veekeetja.  Nagu vanal heal ajal 😋 See ei olegi nii ammu, kui pestigi niiviisi nõusid.
Minu esimesed nõude pesemised olid ka kausis. Kauss põrandal. Olin ehk viiene - kuuene, kui vanaema lubas mul pesta ja loomulikult õpetas mind pesema hoolikalt.

Nõud said puhtaks .
Vesi kausiks mustaks.
Minul nostalgia.

Tegelikult kui palju vett ja nõudemasina puhul elektrit hoiaks kokku...

Nõudemasinat mul pole ja ei taha ka.
Olen ise nõudepesumasin. Ütleb  mu poiss. Ja miks mitte olla seda, kui meeldib nõusid pesta...

"Kohvi jalaga, palun..."

   … on hea ja mõnus kohvi juueski lugeda 😉 Tuletan meelde neile, kellel veel ei ole minu raamatut   mu mõttetest  ja tunnetest ning kes siiski soovib raamatut "Kohvi jalaga, palun ..." saab soetada raamatu küsides minu käest. Raamatu eest soovin 15 EUR ning postikulu, kui kättesaamiseks posti panna. 😊 Aga võime ka kohtuda kohvitassi taga, siis annaksin raamatu üle.

Aastaga, mil on raamatut loetud ja minule antud tagasisidet, olen kuulnud väga häid sõnu. 

Kohe - kohe näeb ilmavalgust seesama raamat inglise keeles.

Raamatupoodidesse ma ei pane oma raamatuid. Olen nii otsustanud ja nii jääbki. 

 

    Seda raamatu ostu infot võib julgesti jagada.

    Võib mulle soovist raamaturiiulit täiendada kirjutada.

Kuhu kadus aeg...

Igas kodus on tehnikaga probleeme... Oleks imelik, kui  mul oleks teisiti. Aga õnneks ei ole või siiski kahjuks...
Leides otsides ostutšekke, et vaadata, millal  lõpeb garantii... siis tuleb suur ups -  see lõppes juba aasta tagasi.
Siis küsis hämmeldunud endalt, kuidas see võimalik on, et alles ostsin selle asjakese.

Mul on  veeboileriga hetkel küsimus, kuidas saab olla juba kolm aastat möödas, kui panin uue  boileri. 11.juunil saab täpselt kolm aastat... Mina ja boileri ülespanija Alo mõlemad arvasime, et boiler ei saa olla kuidagi üle kahe aasta, et alles ju sai pandud...

Päris hea nali!!!

Halvem nali on, et kuuma vett pole mitu päeva... Mõtlesin, et saan garantiid kasutada... Eks nüüd peab mõtlema, kas parandada või hangida  uus  boiler...

Mul oligi kõik kuidagi väga hästi...
Nüüd tuleb vahele veidi muretseda...

Teekäänud...

… olid nagu vanasti. Ainult metsa palju mahavõetud ja uusi maju … Asfaltteegi... 

Sõitsime niisama tiiru. Minu lapsepõlvemaalt, Mäksalt koolimajadeni Arult Sillaotsani. 

Roiu poes olid kaks toredat müüjat, kes kõnelesid naeratades ja murelikult, kuidas poeukse kaldtee vaidlus on kestnud viis aastat ning lõpptulemus ei ole veel nähagi. Arvasime kõik koos, et kaldtee pole raketiteadus, mida ei saa ega oska valmis teha. Seal on ainult üks aste...  See oli juba vahva ja asjalik, et müüjad ise ka mõtlesid kaldteele ja rääkisid.

Sillaotsa armsal koolimajal ikka trepp. Trepp, millel sain palju käia  mamma toel najal. Soovimatult vaatasin ka kaldteed, mida ma bussiaknast ei näinud... Võimalik koolimaja taga oleval juurde ehitusel on, kuid sinna ei sõitnud ning bussist välja ka ei tulnud. Vihma sadas. Aga mina ei olnud aastaid koolimajale nii lähedal käinud.  

Nostalgiline õhtupoolik.

Raamatu esitlus + Kuldvõtmekese jutud

Minu raamat "Kohvi jalaga, palun..." on nüüd inglise keelsena "A coffee by foot, please"   trükkimisel. Eelmine aasta Hooandja projektis lubasin, et tuleb ka inglise keelne tõlke ka. Siis vist keegi ei uskunuid... Jah, eesti ja inglise keeles raamat ei ilmunud üheaegselt... Aasta täpselt möödas ja nüüd kohe - kohe täitub mu unistus ja lubadus.

Raamatu esitlus toimub 11. juulil kell 15.00 Kastre  valla sotsiaalkeskuses Pokal, Tartumaal. 

Tean, et mõned lauljad ja tort, raamatute sünnilugude jutustamine, tänusõnad ja rõõmusolemine. Saab soetada inglise ja ka eesti keelseid raamatuid. Üllatused. 

Kuna  mul saab  1. juulil IAT 21 aastat  ning 100  + 1 isiklik abistaja , siis peab kindlasti rääkima isikliku abistaja teenusestki. Kui super on see teenus, mis annab hulljulgeid võimalusi erivajadustega inimestele väljakutseteks.  

Kuldvõtmekese  2 päeva täpsem kava lähiajal. Kuid põhiline on juba paigas. Päev toimub taas. "A coffee by foot, please..." esimene esitlus saab olema minu omas vallas.

Ligipääs inimestele ratastoolis on hea.'

Hea ilma korral oleme õues.

Oodatud on kõik 💖

Kass Bongo käis õues maailma uurimas.

Metsa taevas

Minu joonistus. Vildikatega. Üle 14 aasta  vist  joonistasin vildikatega. Paar kolm nädalat tegin... Arvan, et päris hea kritseldus... 😋

Maasikas nr 1...

… naljata mu maasika - herneamplist akna tagant.
Pagana hapu oli minu esimene maasikas 😂

Enne maasika söömist aeti mind veel naerma maasikate juttudega kaelal. Päev otsa naersin omaette. Siis küsiti veel surmtõsiselt , mida naeran.  See pani mind omakorda itsitama... Üks väike maasikas jäätisekastiamplist  tegi päeva mõnusasti lahedaks.  Juba sellepärast, et naerda, tasub maasikaid kasvatada akna taga kolmandal korrusel.

Pildi tegi Ingrid.

Lastekaitsepäeva õhtuks

                                         

Emmed - issid pidage meeles, et lapsel on väga suur töö - kasvamise ja maailma avastamise töö. Vahel võib laps väsida ning siis mõtlebki, et elu on väsitav. Siis ta ongi lihtsalt laps 😍

Me kõik oleme lapsed. Tihtilugu suurena unustame selle. Unustame, kuidas olime lapsed või mismoodi mõisteti...  Siis, kui meenub , et on ununenud see, siis on ehk aeg meelde tuletada ning öelda oma lastele, et mina tean, kui keeruline on olla laps. Öelge veel, et teen kõik selleks, et mõista sind . Olen sulle olemas iga kell.  

Vallalehes minu arvamuski IAT-st taas... ja muud headki

Tegin taas väikest koostööd vallaga seoses isikliku abistaja teenusega. Delia palus mul kirjutada mõne lausega oma kogemust IAT-st . Minu sõnumit leiate siit lehes: https://www.kastre.ee/documents/18139828/18434686/meie_kastre_mai_2020_2.pdf/64406de0-6c28-46bd-89c6-eb191eab0248

Sain lehe täna postkastist kätte. Ma ei vaata postkasti iga päev. Aga mulle meeldib lugeda paber - infolehti.

Mina saan  jälle ühe ajalehe oma meediakokku juurde 😉 Selles kogus on ajalehed ja -kirjad, kus mind on. 

Tundub, Euroopa Sotsiaalfondi projekt toimib. IAT-s on küll bürokraatiat pisut rohkem. Mulle näib küll nii. Eks kontroll on ka.  Nagu projektidel ikka.

Ainult jah, mina ise teen praegugi oma IAT-d, st ausalt öeldes tasun mõnele siiski ise. MTÜ kaudu. Olen sellega vist nii harjunud. Pealegi, see annab mulle turvatunde, et minu elu IAT-ga jätkub ka siis, kui projekt lõpeb. Sest mina ei ole saanud selgelt vastust, mis saab pärast projekti... Mõistan hästi, et keegi ei tea homset päeva, kuid samas mina pean siiski mõtlema homsele. 

Homme on täna ju.

Ja natukene ise teenust tasuda, paneb ka oma elukarjääri ja iseenda eest vastutama. 

Ausalt mäletan, mida olen rääkinud tundidest. Mais oli mul abistaja tunde kokku üle 200, kuid neid oli vaja. Samas avastasin mõni hetk, et igatsen iseolemist . Aga mõtlen ka, et peale vaikset olemist, mis kestis umbes üle pooleaasta, oli tore asjalikku möllu teha.

Usun, et suvelgi võin natuke rohkem lubada. Pealegi, kui mul hetkel on nii vahva abistajate kamp käepärast. Oleksin lihtsalt loll, kui ma ei kasutaks sellist võimalust...

 

Kui soovin iseolemist, siis võin karjuda ka, et  minge minust hetkeks kaugemale 😅  See on siiski minu elu, minu valik...  Kui lahe olla kuskil õueski mõned minutid ise ning teada, et lähedal kuskil on keegi, kellega edasi minna, kui üksi olemisest  mõõt täis... 

Ma sain taas hea sõnumi VDMFK-lt.  Nad loodavad ikka, et teen jätkuvalt head kunstitööd. Seda loodan mina ise ka. Hea meel on, et mul tööd jätkub usutavasti seni, kuni ma ise jaksan loovalt kunsti teha!!! 💖😊

Sain ka uue tiitli endale. Ma olevat nagu kasuvanaema, kes paneb alati süüa kaasa. Nii armas! Mul ei ole selle vastu midagi, et olla kasuvanaemagi! Süüa panen ikka kaasa kõikidele, kui on mida panna/anda kaasa... See ju minulik.