Selliseks sai täna minu väike aed. On nüüd suurem, pisut suuremgi. Endine selle maalapi omanik lubas maad juurde võtta. Kaevasime või õieti Ants kaevas meeter poolteist maad juurde. Nüüd on mul ratastooliga ümber aeda rallida ja peaks saama vagudel rohida suvel. Siis abistajad päevitavad ja mina teen tööd. 😋 Ingrid (temalt pildidki) ütles, et esimest korda kuuleb tööandja käsib tal päevitada ja tööandja ise hakkab tööle 😂😉 Noojaa, see olen ju mina!
Olin isegi juba paljajalu. Muld soe. Istutasin maasikaid.
Kunstnikul peab olema kunstipärase kriiksuga aiamaa. Arvasid Ingrid ja Ants. Mul polnud muud teha, kui ahmida õhku.
Üks äärekivi on peaaegu südamekujuline. Sinna joonistaksin punase südame.
Ants on mu aiaga imet teinud. Sõna otseses mõttes. Kui ma veel aprilli alguses olin aiamaa suhtes lootusetu, päriselt ka. Ma ei osanud uneski näha, et tänu tööpakkumisele cv keskuses leiab mind selline härra nagu Ants. Ja ka Ingrid. Täna olen tõesti õnnelik ja tänulik, et kaks aastat kannatust on tasunud kuhjaga ära.
Käisin jälle kivide raksus. Mamma pool. See nais - kivifikuur on ka leitud mamma kruusaaugust.
Aga aiamaal on kive ka Paidest. Ants tõi sõites mulle appi...
Tassisin ka ühe kivi. Rohkem ei antud tassida. 😋 Mind tahetakse hirmsasti igatmoodi hellitada - seda ma ei lase.
Aiamaa alguspäevil, suvel 2017. Kui Kristi oli mu isiklik abistaja ning kui julgesin proovida aias taas möllata... Siis oli ka aed armsasti tehtud. Ja kui Piret rääkis võimalusest, sest ta teatis mu soovi varbad mulda pista...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar