See maikuu...

… , mis oli hullult pöörane ja tihe, saabki otsa.  Mul pole olnud vähemasti paar aastat sellist kuud nagu on olnud minu elu 53 maikuu. Absoluutselt kõike oli. Rõõme. Muret. Seiklust. Mööbeldamist. Asjaajamisi. Naeru. Jahmatusigi...

Abistajate tunde sai rekord. Lubasin iseendale. Mul oli vaja energialaksu. Sain ka. Võib - olla see on sellepärast, et sai käia energiaringil Luunjas.

  Aitäh nii iseendale kui kõikidele, kes tegid koos minuga kevad- maikuu väga meeldejäävaks. Loodan, et suvi tuleb ka natuke äge...

Tüdrukute õhtu tulemus tagurpidi tuba

Eile õhtul tegime tüdrukute õhtu. Alati ei saa ju rabada midagi teha. Vahetevahel võib oma heade abistajatega niisamagi olla. Möllada. Istuda veinipokaaliga. Rääkida mõnusasti. 

Mul on Ingridiga tõesti ühine möll sees või vastupidi. Siin ongi hästi keeruline seletada, mis see on. Seda peab äratundma, kas ühisel lainel või ei. Selleta ei saa olla isiklik abistaja. Vähemasti mina usun nii jätkuvalt. Kuna mul on nii palju huvisid ja soove, siis mul ei saagi iial vist ühed ainsad ideaalsed lisa käed, kes oskavad kõike teha abistades mind... Ühed käed oskavad ühte, teised teist asja, mida mina ise teeks niikuinii.

Mul ja Ingridiga on ühine armastus mööbeldamine näiteks.

Mul ja Mirjamiga on ühine armastus kookide küpsetamine. 

Ja niiviisi saabki kokku minu armastav hullumeelne elu.   

 

Täna hommikul kohvi juues tuli mõte tuba tagurpidi mööbeldada. Et siis on mul parem edasi kujutada, millist tapeedi ma lõppude lõpuks soovin... Huvitav, kappide alt tuli välja hunnik komme - päkapikkudel ka uutmoodi töökorraldus jõulude ajal... Meil Ingridiga oli naeru palju kogu selle mööbeldamise juures. 

Nüüd hakkas ka suures toas energia voolama.

Tuba hingab.

Mul on endaski palju uut energiat.

   Tegime nõgese kotlette lõunaks. Esmakordselt elus. Kotlet nagu kotlet ikka, ainult nõges sees. Vitamiine vaja. 

Varsti ootab mind lasteaeda minek.😉😊 Tõsiselt.

Ja siis on õige aeg vist kohata õiget meest... Või enne tuleb mõni hullust veel teha...😜

Mu ingel on kodus!!!

Olen õnnelik, et leidsin inglikese kaelaketiga üles. Aasta oli kadunud... Kadus peeglilaualt... ja tuli täna ehete  sassi puntrast  kõige viimasena... Koristasin ehete karpe... See ingel kingitud Kristilt 50 sünnaks. Mulle väga armas. Aasta oli mul tunne, et miski ei ole niiviisi nagu olema peab, ma ei teadnud, kuhu jäi ingel... Nüüd rahu südames.
Nali on see, et eile otsin uue hõbeketti. Üle aastate. Oleks ma teadnud, et leian ingli hõbeketiga täna üles... 😊

Esmaspäevane pilt, kui varbapidi ujusin Emajões. Kaagvere rannas.

Eile käisin Raadil. Papa ja vanaema haual. Naeratan alati nüüd seal. Tean, et papale meeldib mu rõõmus ja värviline olemine . Usun ka, et ta hing on hoopis mujal. Jälgib ja naerab mind, hoiab mind. Loodan, et saan hauagi rohkem ilusamaks viimaks, olen sedagi mitu aastat soovinud...  Kurb on, et sugulased käivad oma poolel... Mina käin papa ja vanaema haua poolel pea ainsana. Sugulased ei ole minuga eal eriti suheknud, kuid see ka mind nii häiri, kui see , et nad unustanud papa ja vanaema... Minu teada olid omavahel lähedased... Vähemasti papa rääkis omal ajal nii...

Ma mõtlen vahel, et mina ei sooviks hauda ega seda unustatud muljet.. Sooviks rohkem, et hing jääks läbi õhu lendlema... Olen ju praegugi lendlev... Südametes... Rohkem polekski vaja...
Ei , surema ma küll ei hakka veel...
Surmale mõtlen vähe, kuid see on kindel , et surma eest ei jookse ära. Üks hetk tuleb ja usutavasti õigel hetkel... Seni tuleb elada täiega. Naudida. Rallida.

Olen sooje ilmu nautinud.
Kiikunud. Vaarika jäätistki söönud.
Teinud ühte ja teist ja kolmandatki.
Hästi kirju on olnud see nädal.
Nägin paar nädalat tagasi aiamaal kirjut liblikat.
Ja kuulsin õnne kägu...

Mida veel naise hing ihaldab...  Rõõm ja mure, kõik on ju hetlkel…

"A coffee by foot, please"

… käsikiri saadetud TT Printi trükkimiseks.

Nüüd tuleb  hakata loovalt mõtlema väikesele esitlusele ning kuidas raamat saab rännata laia maailma lugejateni.

"Kohvi jalaga, palun..."

… on inglise keeles "A coffee by foot, please..." . Täna sain raamatule ISBN . Läheb läheb inglise keelne  raamat trükki. Ja usutavasti õigepea.

Seni võite minult ostmiseks küsida mu eesti keelset raamatut "Kohvi jalaga, palun..." , kuni inglise keelne saab ka olema 😉

Päris hull mõnus aeg

                                                                         Eile aias.
Eile sain veel varbad, parema jala Emajõkke pista. Avasin rannahooaja natu sunnitud, ma poleks ise kohe külma vette tormanud... Tegelikult vesi umbes kümme sekundit päris talutav - soe. Kuigi eile oli kummaline päev. Tähtede seis polnud päris see , mis oleks võinud mõnusa olemisega. Paar ootamatut asja tumestasid olemist. Mul praegugi hästi paha tunne...

Roos köögiaknal

Täna sai Tartus laiatud .

Hetked elust endast ehk täna Elvast

 

 Täna Elvas. Tõin kultuurikeskusest näituse "´Hetked elust endast" koju.  Näitus nr 65 jäi märtsis luku taha. Kahe kuu asemel oli näitus seal neli kuud peaaegu. Eelmine nädal hakkasid inimesed kultuurikeskuses käima, nägid veel mu näitus - ütles Lea, kultuurikeskuse juhataja.

Aga täna olid hetked, mille eest olen lõpmatult tänulik ja  mille pärast võin olla ka lõpmatult õnnelik. Lapsed jõudsid enne mind Ingridiga Elva kultuurikeskuse juurde. Silver üllatab mind jätkuvalt. Jäi nagu koju. Siis helistas, kui kaugel juba olen. Lõpuks sõitis oma autoga me auto taha, et kui kaua pidi mind Ingridiga ootama, kus kaudu sõitsime... Tore, ise ta jäi koju!!! Kuid ei. Tuli mu näitust koju viima...

Lapsed on ikka vahetevahel uskumatult vahvad üllatajad 😍 Olgu väikesed või suured.
Lasteta oleks elu poole võrra igavam...

Elva keeglis ja restos saime rahulilkult lõunastada. Naudida. Häid sööke. Päikest.  Esimest päris head ja mõnusat kevad - suve ilma. Viimati käisin väljas söömas kunagi  eelmise aasta suvel, siis täna tundsin end eriti mõnusasti... Tegin isegi oma kohvilaua istumistoolist, sest resto söögilaud oli minule kõrge...

Nüüd tuleb hakata leidma jälle uusi näitusi kohti!

Tudunurk selline. Nipet  - näpet teha veel, kuid mitte suurt. 
Diivanvoodi tegime lühemaks, peegli kinnitasime seinale.















 

Eile hilisõhtul mängisin pestes nõusid veidike kõige suurema noaga,😀mis  libises varvaste vahelt vasaku  jala peale, noaots otse jalga ja … terve köök ja tuba oli verine... Naerma ajas - nii hullult pole veel juhtunud. Olin nagu vampiir, kaks jalga verised... Kutsusin abi. Tuli kahepoolt abi. Üsna ruttu. Naabrimees Leho jooksis kohe siia. Silver kihutas ka koju.  Tegelikult haav on väike kriips, kuid suht sügav.Natuke valus on praegu mõni moment... 

 😀Jäin vist ellu 😜

Mäletan, kui mind hindamas käiti, siis küsiti ohtlikke kukkumisi ja kes appi tuleb... Et vald peaks ka teadma... Ma ei suutnudki siis selgeks teha, et ohtlik olukord võib olla ja tulla kus ja millest iganes, ning mul siis on ju õigem oma inimestele helistada, mitte ametnikele... Seda, et löön ise noa oma jalga - noo andke andeks, seda ei oska iialgi ette öelda, et noa pesu ohtlikvõi risk on 😋 Eile ma isegi ei helistanud abistajatele... Teadsin et Silver varsti jõuab koju, kiirendasin tulekut ning, et ehk saab Leho kiiremini tulla... Ma ei teadnud, kui kaua veri jookseb... Aga õnneks jäi ka verejooks peagi kinni. Jahmatus oli suurem.
Loomulikult pesen nugasid ka edaspidi. Täna mitte. Ühe jalaga ei saa ju pesta...

Uue ilmega tudunurk

See on veel poolik.

Homme lõhun ja loon veel. Oleme Ingridiga üheskoos hoos.

Ainult aasta võtsin hoogu, et panna uus tapeet. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Tapeediga olen super rahul.

Püsinäitus 24 x 7 ehk Tiiatibu galerii

   Tänane pühapäev oli väga loovalt tegus mul Ingridiga, Lõhkusime  natu. Tõstsime asju ühest kohast teise ja tagasi, jälle tõstsime asju tagasi ja edasi. Puurisime. Lõime naelu. Liimisime. Lõime nätsu seinale. Pühkisime higi. Laulsime. Naersime.  Puhkasime. Ja töötasime. Paigutasime asju.
Tulemus on selline. Maalimisnurgas totaalne muutus.
Nagu päris galerii raamatukoguga. 
Püsinäitus avatud 24 x 7 kogu aasta. 
Saan maalida suuremal pinnal.
Põhimõtteliselt kõik väikesed asjad jäid alles. Ainult kaks väiksemat kappi viskasin toast. Juurde tuli riiul lae alla.
Nautisin sajaga tegemist ja ehitamist. Seda olin tahtnud tegelikult ammu - ammu kuidagi teha. Kas just nii, kindlasti mitte. Sest alati tulid pisut teised mõtted... Täna siis olid õiged lisakäedki Ingridi näol olemas. Ja mitte miski ei takistanud mind...  
Ingridiga sobime hullu- ja kunstimeelega kokku.

Ahjaa, püsinäitus pääseb vaatama 1 euroga või korralikku kallistusega 😂😉 Otsustasin naljaga pooleks. Kuna galerii on pooleks mu   magamistoaga, siis niisama lihtsalt ei saa ju. 😂

Olen sattunud hoogu...

 

… ehk mõnda asja soovisin AINULT kaks pool aastat ning nüüd on need asjad täpselt millimeetriliselt omal kohal. Nagu lae all kappriiul... Jah, mul oli küll aasta aega riiulid, kuid need polnud need, mida soovisin... Selle kapi ostsin tõepoolest kaks pool aastat peaaegu tagasi sinna kohta, kus ta nüüd on... Ehk teisi  sõnu - ei saa ikka omas kodus kellelgi oma loomingut nii teha ning siis naeratada nagu olen väga rahul, kui tegelikult hing karjub alateadlikult vastu, et see ei ole see, mis olema peaks. Korraks võibki kena rahu tulla ja olla, kuid mitte kauaks... Mina  elan  koduseinte vahel päevast päeva. Kui on miskit valesti nagu, siis hakkab see miski häirima... Kõige hullem on see, et teeks ise oma kätega ümber,  aga... tuleb oodata õiget hetke õigete inimestega, kes on mulle käed, kellega saab midagi lahedat edasi teha või muuta...
Nii lihtne ongi mu elu!
Tuleb lihtsalt olla kannatlik ja tänulik. Tänulik, mis juba olemas on ja näha seda, mis võiks olla veel   parem või mida paremaks muuta. Ükskord niikuinii saab olema nii nagu mina soovin või õigeks pean.
Ma olen saanud mitu õppetundi nüüdseks, et alati peab ütlema, mida mina soovin ja tahan.
Ja nüüd on köök selline nagu olen aastaid unistanud ja rohkemgi.
Vaja veel valget nurgakapi seinale. Riiulit ei soovi. Ja ühte teist veel köögis nokitseda... Siis on mitmeks aastaks südames rahu.
Ahjaa, kraanikausski sai täna keeratud tagurpidi. On rohkem ruumi ja parem pesta nõusid nii minul kui ka teistel.
Ei olnudki vaja projekti, et oma köök uuesti paremaks kohandada. Et köögikoht uuesti hingama hakkaks. Mulle tundus vähemasti seitse kaheksa kuud, et energia puudub köögis üldse - kõik oli ja mingit energiat  polnud. Isegi viirukid ei aidanud eriti...  Kuigi egas ma ka seda eriti põdenud, ma teadsin, et seegi aeg saa b otsa lõpuks. Pöördub...
Täna oli vaja vaid kahe naise spontaansust ja natu hullust - ning valmis oligi. Paar eurot ka kruvidele ka. Ja kõik. Tehtud sai nalja ja naeruga.

Eilsest olen päris aednik! Ostsin endale labida ja reha. Siiani laenasin aiatööriistu. Kaua võib!

Sain olla 1. klassi e - õppes tädist õpetaja. Tule taevas appi! Mul on kahju lastest ja nende vanematest. Minu jaoks aru saamatu, kuidas me kasvatame loovust või õpetame telefonist/eemal olemist... Üleüldse kodu - kool on kurb värk. Tean seda enne viirust, eriolukordagi... Mulle tundub, et need kaks kuud on olnud hullemadki, sest enamus pole kodu - kooliga harjunud ja nii edasi. Mulle oli see tore ja hea kogemus selles mõttes, et sain olla taas üle pika aja ühele lapsele koolitükkide õpetaja/juhendaja/kontrollija. Olen nüüd oma silmaga näinud  , mida nõutakse lastelt...

Eilne päev

 Väikeses aias taas. Gristellaga. Minu suur väike sõber. Ta emme Ingrid ja Ants aitasid vaarikatele saepuru panna. Nüüd ei peaks ka vao vahele ka umbrohtu tulema ja on ehk ratastoolis parem rohida, olles ratastega vao vahel. 😉😊

Kodutundemäng jätkub ja edeneb. 😊😋 Tagatoa aknaalune sain teha ilusaks ning paremaks, soojemakski, usutavasti. Nii nagu olin ammu mõelnud... Roosast värvist oli mulle siiski vähe... Seda teadsin eelmine aasta kohe, et võib juhtuda nii... Minult on küsitud, mis mul viga on, et roosad seinad ei meeldi enam. Midagi erilist ei olegi juhtunud. Roosa on ikka lemmik. Kuid kui roosa värvi all on auguline sein, siis see ajab närvi küll. Pealegi akna alt tuli külma... Kuna seal on  ateljee, siis oli talvel päris võimatu tööd teha. Külm oli. Jalad kannatavad rohkem külma mul. Mulle ei meeldi, kui keha külmetab. Kolisingi ette tuppa maalima. Nüüd saan taas ateljeesse tagasi kolida 😋

"Kohvi" tõlk + lihtsalt üllatus

 

Diana üllatas õhtul. Tuli külla. Elektrilise jalgrataga.

Me ei olnud kaua trehvanud. Eelmisest aastast.

Diana on minu raamatu "´Kohvi jalaga, palun..." inglise keele tõlk ja toimetaja.  Inglise keeles kõlab raamatu  "A coffee  by foot, please…"  Diana on uhke ja rõõmus, et sai mind tõlkida. Ütles ka, et mind tõlkida on  keeruline, sest mul on sõnade mäng. Soovis inglise keeleski minu kirjutamisstiili edasi anda.

Seega minu kunagisest isiklikust abistajast on saanud  minu inglise keelse raamatu  tõlk ja toimetaja!  Fantastiline.
Tegelikult tõlkisid Maarja ja Diana.

Hetk enne Diana tulekut helistas mulle Aave, kes on ka inglise keelse raamatu kujundaja ja küljendaja.
Põhimõtteliselt on neil on oma tööga ühelpool. Nüüd pean mina trükikoja TT Print läbirääkima ning võtma ISBN number raamatule...

Ja siis tuleb  väike esitluski taas 😉

Emmedepäeval

Mind on saatnud eelmise aasta emadepäevast see imeilus laul. Mulle kingiti siis see laul. Kaugelt maalt. Sõnadeta. Kallistusteta. Lilledeta. Parim üllatus kogu eluks.

Tänagi olen üksi. Miskit ei ole selles suhtes erilisem... Hommik on olnud ilus. Päikeseline. Kohvi ja rabarberikoogiga. Eile küpsetasin. Väikesed head soovid... Taas kaugelt maaltki...
Tegelikult ema ei ole ealeski üksi. Südames on alati laps/lapsed. Olgu  nad siis väikesed või suured. Lähedal või kaugemal.  Nende pärast rõõm või mure...

Kaunist ja mõistvat emadepäeva kõikidele 💖 
Pidage meeles, et emade olemine  jääb hommegi. Iga päev. Hetkest hetkesse. Rõõmu teha võib igal ajal... 

Meie maja ees kevad ja lilled nagu ikka - miski ei ole teisiti ja see on nii tore 😊😊
Käisin üle kolme kuu  lihtsalt kaltsukates.  Mõned on lahti... Eriti ei olnudki miskit vaja, kuid juba tšllimine  oli iseenesest mõnus. 
🙂😊😊

Vananemisviiruse vastu...

… emadepäeva  puhul olin kile sisse  mähitud täna 😂

Päris mõnus oli. Nagu spaas.











Vananemisviiruse vastu võitlemine lõppes juuste mustaks - punatriibuliseks värvumiseks. Hästi õhukese tukaga. Seda soovisin ammu...  Kulmude vähenemisega.

Mulle sobib ikkagi mustad juuksed. Tean ammu. Must teeb nooremaks.













Emmed peavad alati noored ja nägusad, ilusad välja nägema. 😍 Vähemasti hing peab vallatuks jääma, siis ei unune ka, kui raske ja vahva laps olla...

Aiamaa kunst

 Selliseks sai täna minu väike aed. On nüüd suurem, pisut suuremgi. Endine selle maalapi omanik lubas maad juurde võtta. Kaevasime või õieti Ants kaevas meeter poolteist maad juurde. Nüüd on  mul ratastooliga ümber aeda rallida ja peaks saama vagudel rohida suvel. Siis abistajad päevitavad ja mina teen tööd. 😋 Ingrid (temalt pildidki) ütles, et esimest korda kuuleb tööandja käsib tal päevitada ja tööandja ise hakkab tööle 😂😉 Noojaa, see olen ju mina!

Olin isegi juba paljajalu. Muld soe. Istutasin maasikaid.

 Kivikuju minu kõrval on naisfikuuriga. Millele tulevat mul joonistada tissid 😁 Teen ära! Ja pebu teen ka! Juba piilusin tahapoole ka. Naeratuse teen kindlasti ka.

Kunstnikul peab olema kunstipärase kriiksuga aiamaa. Arvasid Ingrid ja Ants. Mul polnud muud teha, kui ahmida õhku.


Üks äärekivi on peaaegu südamekujuline. Sinna joonistaksin punase südame.

                                                                                Tööhoos.
Ants on mu aiaga imet teinud. Sõna otseses mõttes.  Kui ma veel aprilli alguses olin aiamaa suhtes lootusetu, päriselt ka. Ma ei osanud uneski näha, et tänu tööpakkumisele cv keskuses leiab mind selline härra nagu Ants. Ja ka Ingrid.  Täna olen tõesti õnnelik ja tänulik, et kaks aastat kannatust on tasunud kuhjaga ära.

 

Käisin jälle kivide raksus. Mamma pool. See nais - kivifikuur on ka leitud mamma kruusaaugust.

Aga aiamaal on  kive ka Paidest. Ants tõi sõites mulle appi...

Tassisin ka ühe kivi. Rohkem ei antud tassida. 😋 Mind tahetakse hirmsasti igatmoodi hellitada - seda ma ei lase.

 

Aiamaa alguspäevil, suvel 2017. Kui Kristi oli mu isiklik abistaja ning kui julgesin proovida aias taas möllata... Siis oli ka aed armsasti tehtud.  Ja kui Piret rääkis võimalusest, sest ta teatis  mu soovi varbad mulda pista...

Elu esimene õunapuu...

… istutatud täna!!!

See on lahe, et üks ammune väike mõte on jälle teostatud.😍

Minu aiakene ...

… olema väga uue näoga 😋

Pilte varsti. Täna lihtsalt ei olnd telefoni ega fotokat, millega pilte teha...

Mõnus päev oli. Hea  soe ilm ka.

Minu elu läheb samm sammult võtma täistuure... Vähemalt praegu on see nii, küll vahele tuleb ka pidurit panna, et hinge tõmmata...

Energiaringis

Käisime õhtupoole Luunja poes. Päeval mässasime mõned head tunnid aiamaal. Kaevasime. Sain ka korra kärmelt jala labidale nagu kaevaks... Abilised olid Mirjam ja Ants. Pool aiamaad sai üles kaevatud, üks nurk hoopis teistmoodi. Vahetan telliskivid, mis on tuules - vihmas lagunenud, maakivide vastu. Sellepärast käisingi eile kivide raksus... Palju teha veel, kuid loodan paari nädala jooksul aiakese enan vähem korda saada...

Kuid Luunjas tuli mõte üles otsida energiaring - koht pargis. Juba  19 - 18 aastat tagasi soovitas Toomas seal käia...  Nii kaua on see mõte minus olnud, et minna sinna... Ega täpselt ei teadnudki, kus puude vahel see energiaväli ja -koht on... Viimaks tuligi välja, et seisime peaaegu õiges kohas. Vahepeal helistasin Rootsis sõbrannale, sest mul meenus, et ta oli kunagi sel ringil käinud ning juhatagu meid sinna... Seegi oli hea, et sain keset valgete ja kollaste ülaste merd sõbrannaga jutustatud. Juba lapsest saadik olen ülaste aegu auto ja bussiakentest imetlenud seda vaadet pargi all. Ma vist polnudki Luunja pargis ennem  jalutanud...  Uskuge või ärge uskuge, aga mina küll tundsin energiakohas miskit kehas... Sain veel puu vastu nõjatada...

Täna oli selle aasta esimene päev, kui sain üle poole päeva järjest õues olla.
See kõik kokku ongi mulle suur energialaks.

Tulp - joonistame ja maalime