Lahe volbripäev

Super päev on olnud. Ütleksin, et   selle aasta üks lahedamaid päevi.
Sain oma elamises nippet - näppet oma kohtadele, mida olen mõelnud tükkimal ajal. Isegi aastaid... Näiteks väikesi nagid said üles pandud... Nagikesed, mis kunagi olen ostnud, kuid mis olid jäänud kuhugile  kapipõhja vedelema...  

Siis sain isegi Jänksi haual käia. Sinililli korjada.  Mamma juures kivide raksus käia. Kive on vaja mul homme... Miks mitte volbripäeval kividega sõida 😋

Mul on leitud küll jällegi päris omad inimesed.
Minu ümber minu inimesed.

Naudisin tänast päevast sajaga!

Sai valmis ka kiir - tulpi video. Siia üles panna hetkel ei õnnestunud. Katsetan läbi youtube...

7 minutiline kiir - mäkerdise tulp ehk kunstnikke väljakutse

 See on siis eilne kiiresti  maalitud tulp. Tahtsin õpetada, kuidas teha tulbi. Tundsin end hetkeks nagu  onu Raivo, kes alustas joonistust x - kohas... Alustasin ka tulbiõiest. Akrüülvärvidega. Spontaanselt. Umbes tõesti 7 minutiga. Minu meelest ongi hea kunstitöö spontaanne.

Videoga läheb natuke veel aega. Video ei taha kuidagi saadetud saada. Jonnib meiega 😁 Tegelikult mul oleks vaja isikliku video tegijatki, kelle käest video tegemine lendaks. Ma ei soovi oma abistajatele ühtki paha sõna öelda, kuid kui tuleb uute abistajatega uuesti ja uuesti otsast peale hakata õpetama ja kui ma isegi ei oska nii hästi - siis... KUIGI mitmed tüdrukud on nii mõndagi, video tegemiseski minuga olles. Ka see on omamoodi tore.

Soovin osaleda Mouth and Foot Challenge - Suu ja jalgade väljakutses. See on mõeldud VDMF pakkuda kodustele praeguse tervise - koroona kriisi ajal. Pakume kodustele inimestele mitmeid tegevusi, mille eesmärk on oma tööd lõbustada ja neile nähtavust pakkuda. See on Hispaania kirjastaja algatatud rahvusvaheline tegevus. Kuna  Eestis on ka Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmne Ühing, siis on minul lahe tunne osavõtta.  Seda tegevust   ja  väljakutset tutvustakse erinevatest riikidest, kus me viibime. https://www.youtube.com/watch?v=knuXRXHqMYM&feature=emb_logo  
Mina saan ürituses niimoodi. See lõpeb 30. aprillil. KUID JOONISTAMINE  JA MAALIMINE  KESTAVAD EDASI.
Mina olen vist liigagi nähtaval 😉 Vähemasti pooles Eestis...

Nii, kallid blogi lugejad, joonistage ka 7 minutiga  tulp,   aga ehk proovite suu või jalaga, kas  või ninaga joonistada või siiski käe abil - teil saab olema vähemasti lõbus! Kirjutage mulle , kuidas oli tunne ja saatke oma töö mullegi.😉  Vaatame, kui palju on   julgeid! Teeme meie omi pisikesi väljakutseid!

Super reklaamipilt...

... minu blogile/kodulehele ja videole Piretilt.

Piret täna hommikul olevat vaatanud youtubi´s hommikukohvi juues mu videot "Õnn on olla õnnelik ehk astumata samm õnneni".
Vot nõnna on vaja videot vaadata!!! 💖😉  Nüüd, kui kellegil igav hakkab kodus olles, siis vaadake minust videot. Kestab tund.

Muide, video pildil olemegi Piretiga 😉







Eile õhtul küsis Kristina, kas olen mõelnud, et raamatu (mõtles esimest raamatut) järgi film või lavastus teha... Vastus on, et olen küll mõelnud. Vähemasti peast on käinud. Eks see videogi sai selleks tehtud, et kuidas oleks natuke näitlejagi olla - vist õnnestus... 😋 Kuigi video eesmärk oli pisut teine... Võib - olla nüüd on aeg edasi mõelda mängufilmile või teatritükile... Siiski ma ei kujuta seda praegu ette, mis sellega kaasneks esimesest hetkedest peale...

Mu raamat "Kohvi jalaga, palun..." on nüüd tõlgitud Maarjalt ja Dianalt inglise keelde. Nüüd on vaja kujundada ning siis trükki. Kui hästi läheb, saab see aasta jälle raamatu esitlust! 😉 Usun, et saab hästi minna!
Aitäh mu armsad tüdrukud, et võtsite tõlkimise ette! 💖

Loovalt edasi!

Kiir - mäkerdis ehk elu hakkab looma

Kiir - mäkerdise tulp miski 7 minutiga. 😀 Katsetasin uut tehnikatki, kuidas pilte teha... Varsti näeb videosid. Maalimisühing ülemaailma kutsus kunstnikke tegema õpetlikke videosid, kuna muu on ju lukus. Aga ka suu ja jalaga tehtud kunstnikke kunst peab püsima jääma.

Aga nii kiiresti pole ma kunagi maalinud algusest lõpuni. Päris huvitav tuli... Tulp.

Veel sain täna ootamatult  õue. Mu  elu hakkab taas looma.
Loodan, et ma ei sõna ära...

Aeg armuda...

... iseendasse jälle. Sügavalt.
See hea tunne, et tuleb armastada, see kipub tihti unuma. Armastus on ju palju palju laiem, kui oleme harjunud mõtlema ja tunnetama. Armastus kohtab kõikjal, kui hoida süda avali.
On ju kevad ja millal siis veel armastada, kui mitte nüüd... Kuigi igal ajal, igal hetkel on vaja armastada, sest siis on tugevus su sees  tugevam. Aga ka positiivsem ning säravam.

Tänane laupäev on olnud hästi mõnus.
Küpsetasin kohupiima - sõstra kooki. Sai imeliselt maitsev.  Punaseid sõstraid on veel mul külmikus... Laupäeva õhtul peale päeva toimetusi ja dshussi võib koogi süüa. 😉
Kollaste tulpide asemel on punased tulbid . Otsustasin hakata end lilledega üllatama  😍 Paljud kulutavad raha kes - teab - millele, miks  siis mina ei võiks vahetevahel tavaliselt rohkem lillerõõmu tuppa tuua ja osta... Seda enam, et loodusesse ei pääse ma just tihti...
Endale kui kohvihoolikule tegin köögi kohvipakkide riiuli. 😋 See küll tõenäoliselt ajutine kohviriiul seni, kuni mõtlen veel paremat välja... Usuvasti tuleb  köögi veel mõned muutused. Samm - sammult. Tasakesi jooksvalt.
Laulab Demis Roussos. Üle pika aja kuulan teda. Oli aeg, kui kuulasin päris palju. Hea nostalgia praegu.

Lähen piilun veel, kuidas elab mu uus maal... On kuivanud ja seisnud poolteist kaks nädalat...

Mida veel soovida...
Hea on.
Tänase päevagi saab armuda 💖

Midagi toimus juba jälle!

Otsustasin sexika kodukanana laiendada mööbeldades kööki. 😋😉 Kes teavad mu elamist, need saavad aimu pildilt, mis enneolematu muutus toimub köögis.
Köök sai tantsusaaliks.
On tundmatult suur.

Hommik algas aga üllatusega kohvilauas. Jäägu see saladuseks, mis ja kuidas 😉 Aga mõnda aega ei ole olnud mul nii ootamatut kena hetke.

Lähen nüüd asju tagasi kohtadele panema.
Köök on sassis.

Mu sees energialaks...

Shoppamas...

... täna Jüripäeval sellel aastal esimene kord. Shoppasin päris korralikult. 
Lõunaka juures.
Uskumatu, kuid oli õnnehetk Bauhofis! Minu tapeet naeratas mulle vastu! Üle aasta ajasin tapeedi taga või vähemasti mõtlesin sellele... Imestasin isegi, kuidas suutsin kohe leida naeratava tapeedi tagatuppa...

Proovisin maski kandmise ära. Minu näo jaoks oli kuidagi suur. Pidevalt oli silmil, et ma võisin mitte nähagi miskit... Kui lõua all, siis nina väljas...  Hingada oli nagu teki all olles. Hea asi oli see, et kui rääkides läksid huuled tatiseks, mis on mu puhul väga tavaline eluaeg, siis vot seda keegi ei näinud 😋  Minust aru saamine  maski tagant oli ka pisut raskendatud, Mina sain ilusti rääkida...
Aga kas mask päästab viirusest  - ausalt öeldes kahtlen...  Usun, et rohkem päästab haigeks jäämisest siiski  enda  mõteviis olla terve. Mitte püsida terve, vaid ollagi terve...


Mind kurvastas ja jahmatas uudis, et teha kohustuslikuks maski kandmine... Mida teeb kurt inimene, kes kuuleb lugedes huultelt...   Ja mis vanusest peaks maski kandma...  Küsimusi on tohutult sel teemalgi... 

Eile toimus midagi!

                                                      Kaktus, millel ongi õitsemisviirus.   

                                                   Midagi toimus toas.

Hommikusöök

Kass Bongo sõi eile hommikul pasteedi. Pasteedi sööbki vaid laua taga. mitte põrandal omas söögikohas.

Eh, rahulik möll võtab taas hoogu

Rahulik möll võtab tuure. 😊
Kuu poolteist ei oleks ma uskunud veel, et minu loobumised loobumistest saangi ellu viia. Ma ei uskunud üldse tegelikult, et see kevad ja suvi tuleb midagi ägedat. Et leian uut   abistajat... Ja nii edasi. Võib - olla ma ei näinud üldse sellisena, loobujana välja...   Aga mul ka on neid lootusetuid hetki, nõrkusi hetki... Neid tean tavaliselt mina ise...
Siis palusin midagi võimsamat... Taevast... Ingleid... Ja usaldasin iseendki ikka siiski. Ei lasknud end paanikasse, eitusesse...

Täna tean, et ees seisab uskumatult rahulik möll.
Midagi hakkas täna juba toimuma. Olen väga rõõmus ja tänulik.
Millegi toimumisest tegime ka pilte. Mulle pole veel saadetud...

Täna toimus viimane töövestlus. Mõtlesin, et kohtun kõikidega, kes on soovi kandideerimisel avaldanud... Ülepoolte ei ole enam kirjutanud vastu. 23 kandideerijast on tulnud töövestlusele kolm inimest. Täna siis kohtusin ühe neiuga. Loodetavasti uuel nädalal saame ka proovida...
Täistöökohti pole küll anda, kuid mu isiklikud abistajad on sellest alati aru saanud. Ja oleme paljudega rääkinudki, et üks inimene ei suudakski nii palju tunde minu tempoga olla... Aga praegu tundub küll, et kevade teine pool ja suvi tulevad päris asjalikud ja tegusad.

Uudistes oli hea uudis. Maailma õhk on juba puhtam ja  loodus  kuidagi muutunud... Loomad julgemad... Nii et on ka head selles suures koroona 19 kaoses. Rahu peab olema püsiv.

Mina arvan, et mu elu - olugi muutub.
Rahulikult.        

Osoonimürgitus

Sain üle mitme - mitme aja lihtsalt jalutada.  Küla peal.
Käisin aiamaal. See aasta sooviksin aialapikesel rohkem vaeva näha ja ka nautida, kui eelmine aasta.  Paar tulpi kasvavad -  huvitav, kust nad said minu aeda... Muidu kevadine soikus maa. Ei tegu ega nägu...

                                                             Isiklik abistaja Ingridiga

 Autopood "juhtus" vastu tulema. Saime osta head ja paremad. Mina nägin üle paari kuu oma trepikoja inimesi.

 Käisime ka jõe ääreski. Meid oli küll kahe asemel viis, kuid üksi ega kaksi ei oleks vist  ma jälle õue saanud. Hanna hea tüdruk tuli turvatüdrukuks treppidel.  Jõe ääres oli vaikne ja rahulik.

Igatahes hingasin värsket õhku. Meel sai erksas.  Energialaks missugune. 😉  Loodan, et edaspidi saan väljaski piisavalt. Sest looduses ei ole keelatud käia . See on väga hea. 

Ma tõesti ei olnud see aasta niisama toast välja saanud.

Kes ei kuulnud!!!

Tõmbasin tolmuimejaga üle toa.  Elmari raadios oli soovisaade. Peast käis sähvatus, et tervitaks ka inimesi. Üle pika aja. Kirjutasingi kiiresti tervituse. Saatsin Elmari. Loeti vurinal ette, saade aeg hakkas lõppema... Anne Veski ei laulnud, seda ma ausalt ei lootnudki.
Teil on nüüd võimalus, kes ei panud tähele või ei kuulnudki, tervitust lugeda. Soovilaulu valige ise endale!

Heihopsti

Hästi head minu inimestele ja eriti neile sajale, kes on olnud üle 20 aasta minu isiklikud abistajad. Elu on igal ajal kena ja väljakutseid täis, naeratame üheskoos sellele teadmisele. Iga hetk ja iga inimene on eriline.See ongi, mis teeb elu põnevaks ja rõõmsamaks.

Anne Veski laulab ELU ON KINK.

Elu ongi kink, suur üllatus.

Hoidku teid inglidki, kuid kõigepealt hoidke end ise.

Teie Tiiatibu

Ongi siis käes see, mis ...

... tuli minu mõtesse kohe, kui majandus hakkas langema eriolukorras... Riik tahab puuetega inimeste  organisatsioone oluliselt vähem rahastada... Seega võib senini ülesehitatud puuetega inimeste süsteem kokku kukkuda, kojad ja liitud jne.
Must stsenaarium.
Minu / meie MTÜ TM Loovus ei kuulu küll katusorganisatsiooni, kuid siiski on kohutav mõelda, mida tahetakse teha - ikka kõige haavatate sihtgruppidega.

Minu/meie  Kuldvõtmekese  projekt lükub teadmatuks ajaks edasi või... kui olukord natukenegi normaliseeriub saab edasi mõelda... Olen ennemgi häid asju praktiliselt rahata teinud...  Kuldvõtmekesed ehk isikliku abistaja teenus peab jääma püsima.

Mina tean, et ma pean kuidagi edasi elama igas olukorras. Teist ega kolmandat variandi lihtsalt ei ole.
On, kuid see veel ei sobi mulle. Ei ole õige aeg surra... See ei ole isegi naljaga öeldud. Ma tunnen, et mind on siin elus veel vaja.
Ma isegi ei ela praegu päev korraga - seda on mulle liiga vähe. Sest homme on täna. Seega pean mõtlema vähemasti päeva ette. Veel parem on mõelda kuu paar  ette... Unistada tuleb alati.
Kerge on midagi lõhkuda. Ka unistusi.
Kerge on alla anda... 
Mul on hea turva tunne. Iseendas. Ja ehk  saan iseenda kaudu natukenegi rahulikult anda teistele.  Mul õnneks isikliku abistaja teenus toimib ilusti. Loodan ja usun, et see jääb suveks ja veel aastateks nii. Mul sõpru, oma inimesi.
Elu on minu sees.
Armastus on minu sees.
Mina ei saa seepärast iseend lõhkuda...
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Hommegi veel elada.
Ma ei võitle.
Lihtsalt elan.
Ma valetaksin ka iseendale, kui üldse ei muretseks. Loomulikult muretsen ja isegi palju muretsen. Sest ma ei tea paljusid asju, mis võivad üle öö tulla...  Elus ikka ei teata asju ette , halbu asju eriti, kuigi neile mõeldakse rohkemgi... Ma tean, et häid asju aga on rohkem iga päev, kui neid tähelepanna...

Suurim soov on säilitada kaine ja normaalne mõistus.
Niikuinii on maailma hallmass hulluks läinud...

Mina töövestluse läbiviija täna

Täna toimusid kohtumised, mis võivad tõenäoliselt muuta ja mingis osas muudavadki (ja on juba väheke muutnud) minu elu.

Minu 100 (sajas)  isiklik abistaja on Ingrid. Tema leidmine oli cv-de seast oli kuidagi kerge ja uskumatult kiire. Täna kohtusime juba töövestlusel. Üleeile lugesin cv, kus jäi silma paar sõna, mis pole eriti paljudes cv-des ja täna siis saimegi kokku. Ma ei teagi enam, kas imestada või mitte, aga  Ingridki on maalinud ja on loov inimene, mulle tundub, et  mõteviis on paljus sarnane. Mul on vist see külgetõmbejõud, et tõmban endalikke inimesi ligi. Ega teist sorti in´imesi,  nagu ütleb mu psühhodraama õpetaja Ruuda, ei jääkski minuga.  Ei jääks päevakski...

 Ja nüüd tuleb kindlasti pidu, kui ükskord võib jälle pidutseda. Lubasin järgmist Kuldvõtmekese päeva, kui mul abistajate reas 100 täis saab.  Mitu kuud ootasin põnevusega  seda hetke, kellele see auväärne koht saab.

Täna oli kohtusin veel härra Antsuga. Ka tema on uus inimene mu elus. Hästi - hästi huvitav  ja eriliselt põnev, sõbralik. Soovib  samuti abistada. 
Istusin õhtul mõnda aega endamisi. Mõtlesin elu üle järele...!
Selliseid vestlusi nagu täna ei ole olnud mul pika aega olnud. Vestlustes iseenesest polnudki erilist, kuid neis oli sügavus. Mu vaim ja süda puhkas. Positiivne väsimus on.

Usutavasti saab olema suvi 2020 mul üllatusi täis 😉😍  See on minu enda teha. Kui palju ma ei loobu -  andsin ju endale selleks aastaks lubaduse, et loobun loobumistest. Vahepeal tahtsin selle unustanud... Mirjam tuletas seda aeg - ajalt meelde mulle ning see o n olnud hea.
Eriolukorraski saab hästi eriliselt elada! Uskuge!
 
Mul on väga hea meel, et leidub inimesi, kes suudavad eriolukorraski liikuda ja tööd otsida kodu - arvutist  kaugemalgi... Arvasin, et isikliku abistaja leidmine on hetkel keerulisem kui tavaliselt... Aga vastupidi. Mul tõsiselt hea meel,  et eksisin. Lootust palju on siiski inimestes.

Tuletan meelde, et lugemine hea

Usun, et praegu omaette olemise olukorras on hea kaaslane raamat.

Minu raamatus on natukene kirjutatud sellestki, kuidas ellu jääda, kui tunned üksindust. Kuidas olla iseendaga sõber ja raskel ajal säilitada positiivsust ja ollagi õnnelik.

Raamatut saab soetada 7 euroga praegusel keerulisel ajal. Saab ka veel hinnast alla poole tingida. Kindlasti soovin postikulu raha.

Minule on suurim tasu rõõm, kui saadakse lugemisrõõmu 😍

Raamatu saate autogrammigi 😉




Kirjutage, kui soov ja kuhu pean raamatu saatma, Kontaktid leiate siit http://www.tiiajarvpold.ee/p/blog-page_60.html  või sõnum facebooki.

Otsustasin olla...!!!

 Kui keegi ei kinki argipäevaks lilli, siis tuleb ometigi ise kinkida endale lilli 😋 Olen naine ju!!!😍
Täna sai  kingitud iseendale 30 kollast tulpi. Jagasin mitmesse vaasi ning panin  elamises laiali.
Kevad!!!
Kuigi hommikul sadas laia lund. Mul tunne nagu oleks olnud hilinenud jõulurahu... Hästi kena oli akna taga ja minu enda sees...

See pilt on küll tehtud mõned aastad tagasi, kui mu poja kinkis naistepäevaks tulpe. Kuid praegu oleks  selle sama valge vaasi pilt peaaegu samasugune...

Kurb, kui nüüd eriolukorras ei saa lilledelt rõõmu...

Minu päev on särav ja töine olnud.

Püüan leida head uut isiklikku abistajat. Momendil on tööpakkumine CV Keskuses ja CV-Onlines. Kliendihaldurid tegid me MTÜ TM Loovusele eripakkumise kuu ajaks. Nendega on olnud mul  hästi sõbralik suhtlemine. Ka telefoni teel. Nad helistasid tõenäoliselt üksteisest sõltumatult paari päevase vahega. Tunnen end päris tööandjana üle mõne aja. Hea tunne on, kui keegi võtab sind võrdväärsena! Ja hea küll, et eripakkumisega, kuid see, kas võtan või jätan selle, oli siiski minu otsustada... Otsustasin võtta. Huvitav on see, et isiklikke abistajate kandidaate on tulnud üllatavalt palju. Täna sain aru, et tuleb õppida mul inimestele ei - ütlema, kuigi saan proovida mitmeid inimesi... Nagunii kõik kandidaatid ei  tule esmalt töövestluselegi  ega ammugi proovipäevale.
Töötukassast muide ei tule üldse nii palju kandidaate.
Praegu on huvitav kogemus mulle kui tööandjale.
Kogemus, mille eest olen tänulik.
Suhtlen uute inimestega.
Saan niimoodi areneda iseendki,. End rohkem kehtestada. Ei ole just päris kohe tööotsijale ei-öelda...
Igav ei hakka.
Lõppude lõpuks leian kindlasti oma inimese/inimesi ehk abistaja/abistajaid 😍

Nõgesesupp ja jõulukaktus

Kevadeti tuleb vähemasti ükskord nõgesesupi süüa 😊. Mina sõin täna.

Jõulukaktus õitseb. Ühe - kahe õiega aastaringi vist, juba aasta alguses saadik. Mulle tundub, et  kaktusel on õitsemisviirus 😉. See jõulukaktus, mis ligi 18 aastat olnud mu hoole all ning pole ennem mitte üks aasta õitsenud... NÜÜD ta siis õitseb...

Kass Bongo hakkas laua taga pasteedi  omast kausist sööma. Põrandal ei söö pasteedi. Bongo istub ilusti toolil, ja sööb laualt. Mul on väga kahju, et ei ole mul telefoni, millega videot teha - Bongo söömine oleks tõesti hea vaadepilt...

Ütlen, et meil kodus on kõik läinud omamoodi hulluks.
See meeldib mulle!!!

Olen õnnelik ja tänulik, et elan kodus. Omaenda kodus.
Kuulades seda, mis maailmas hooldekodudes toimub (või ei toimu), siis jah...  Mina saan olla väga väga õnnelik ja tänulik, et elan kodus. Et mul üldse kodu on. Ja et tulen toime oma elu - oluga.  Saan iseenda eest hoolitseda.

Ma küll kuulan ja loen vähe koroonast uudiseid, kuid piisavalt palju, et hooldekodude kurvad hädad kõrvu jäävad... Usun, et see, mis selle koroonakesega välja tuleb, on vaid jäämäe tipp või teisi sõnu, hooldekodudes sureb ikka inimesi... ja rohkem, kui teadakse,  sellest eriti ei ole räägitud. Elu üks osa... Võib - olla, kui oleksin jäänud omal ajal hooldekodusse, kui oleksin alla andnud, ei oleks mind olnudki enam, vähemasti ei oleks sellist olnud mind nagu täna olen...

Elu on kink,
mis lõpeb alati
surmaga.

Mina sooviksin küll oma kingitust südamega hoida ning  elada täna ja praegu, sest  homme võib olla hilja. Homme on aga täna. Loodan, et mul on ees veel tuhandeid homseid - tänaseid päevi siin elukingituses...

Raami tagasi kohanduda!!!???

Kas see on minu jaoks? Või kuidas saaksin raami tagasi minna, kui ma pole ealeski raamis olnudki? Mismoodi luua raami enda ümber, kui tean, et ma ei püsi raamis?
Jah, tean täpselt omaenda piiranguid. Samas tean hästi piiramatust. Aga need kaks asja panna raami ei ole siiski võimalik.
Mina arvan niimoodi.
Vastasel juhul ei oleks mina see, kes ma olen.

Sain veidi mureliku meeldetuletuse sotsiaalkeskuse juhatajalt, et abistaja tööleping hakkab lõppema ja mis edasi saab... Ühelt poolt saan aru, miks muretsetakse. Tõepoolest saan aru. Projekti nõudeid ka tiksuvad ja nii edasi.
Teisalt, uskumatu on minu jaoks see, et 20, 5 aastat ei ole seda keegi mulle ega mu isiklikke abistajatele meeldetuletatud, et tööleping lõpeb. Kuskil 9  algus aastat oli IAT siiski Mäksa valla osutada ning isegi siis ei meenutanud keegi sotsiaaltöötaja, et abistaja leping lõpeb... Käisime abistajatega vallamajas siis, kui oli vaja meile. Muutsime rahulikult lepinguid.
Mäletan, et küsisin mitmeid kordi Mäksa vallavanematelt ja sotstöötajatelt, miks te mind ei kontrolli... Nad vastasid alati "Me näeme, kuidas elad ning usaldame sind ja su abistajad".
Mis nüüd siis on, kas olen järsku ebausalduslikuks... või mis üleüldse toimub...  Tundub ülehoolitsemisena, mis on äärmiselt ohtlik - mul oleks pagana kerge alla anda, ka iseendale...  Keegi vastutab ja mäletab asju minu eest, elab minu eest...  Aga ma ei ole veel nii väeti, et ei mäletaks, kes olen ja asju - ma loodan ka, et nii kaugele asjad ei lähe. Enne sooviks õnnelikult surra...

Jah, tegime isikliku abistajaga lepingud vallaga projekti raames esialgu 2 kuuks. Tahtsin isegi näha, kuidas edasi toimetatakse,  kas saab rahulikumalt hingada... Ja eriolukorras ei tea ka, mis võib juhtuda järgmine hetk - nii otsustasimegi isikliku abistajaga 2 kuud esialgu... Mulle tundub, et sotsiaalkeskusele on IAT-gi tegelemine uus kogemus ning tajun lihtsalt väikest paanikatki, vähemasti minule teenuse osutamisega. Kahjuks.

Samas oleksin ehk ootanud küsimus, kuidas meil abistajaga eriolukorras läheb või midagi sellist...

Ma pean mõtlema aga kindlasti päevast päeva, kas mul on ka homme - ülehomme - kuu aja pärast lisakäed ehk isiklik abistaja. Mul on hästi meeles, kuna abistajad võivad töö lõppetada või ka jätkada... See MINU igapäevane argielu.

See on hämmastav, kuidas võib uutele tegijatele, kes ei olnud asja sees või olnud asjas vähe aega, on  see nagu mingi viirus, mida ei tunta ja mis halvab meeled...

Minus oli seesugune paanika paar algus aastat, kui isiklikud abistajad hakkasid vahetuma - tõsimeeli oli.  Sest minu elu sõltus neist. 
Enam ei ole aastaid seda paanikat.
On küll keeruline super head abistajat leida, kuid ükskord leian niikuinii jälle ja jälle ning tuleb uus lepingki... See on ikka nii olńud.
Säilitama peab ainult RAHU.

Mul on hetkelgi mitmel pool töökuulutust isiklikule abistajale.   

Mina vist ei suuda rahulik olla raamis olles.
Kuigi isiklikkest abistajatest sõltub minu elus füüsiliselt suhteliselt palju...

Kodu - juuksurisalong

Sel aastal esimest korda värvisin juukseid. 

 Tegelik toon veelgi oranzikam.

Hoogne värvimispäev

 Alustasin munade värvimisest lõpetasin juuste värvimisega. Mis värvi nüüd olen, saate pisut hiljem teada ja näha. Sellist värvi ma pole ennem olnudki. 😋

Oli hästi  mõnus pühade pühapäev. Päev otsa käis keegi külas.

Minu munadepühade laud nägi välja selline. 

 Mõtlesin kõikidele, kellele soovisin soovida ilusaid pühi, kuid füüsiliselt lihtsalt ei jaksanud. Loodan, et läbi õhu kandusid soovid nendeni. 😍 Aitäh paljude soovide eest, mida  sain paljudelt sõpradelt ja tuttavatelt. 

Mul olid tõesti rahulikud ja rõõmsad pühad.  

7 munale sai teha munakunsti - joonistusi.

Miks mul nii kuri nägu - ei tea... Võib - olla ei öeldud õigel ajal "hernesupp" või mõtlesin, miks pagana pärast oli nii vähe munavärve - minu lohakus lõi välja... Ei olnud varunud isegi sibulakoorigi...

Siis kui...

 ... päike oli kollasem ja rohi rohelisem,  maailm tiirles õigetpidi

12 aastat tagasi see "OK!"

... See "OK!" - viimane sõna papa suust Maarjamõisa haiglas täna 12 aastat tagasi  - muutis elu  mul... Ega ma ei teagi ega tahagi (juba siis ei tahtnud)  täpselt teada, millesse papa suri - oli surma põhjus gangreen või kopsuvähk või alkohol või hoopis üksindus, mis kindlasti röövis talt aastatega elutahte... Ma tean selgelt, et papa aeg sai lihtsalt läbi. Ja ega ta arstidel ei käinudki - ütles ikka, et mis see enam aitab... Siis olin veel pahane, miks ei ravi end. Nüüd mõtlen, et heagi, et kõige raskemat aega oli ainult kuu poolteist. 5 haiglapäeva...

12 aastat tagasi oli ka Waide motellis isikliku  abistaja koolitus, kus osalesin. Kuigi olin seal nagu uduses unes või kuumal söel,  oli see isegi hea, et ma ei olnud sel hetkel üksinda kodus... Mäletan, Elva bussijaamast Waideni jalutades nägime Helenaga (Helena nr 2) esimesi kevadlilli, see tõi rõõmusära näole...
Naljakas, kõige raskemal ja kurvemal hetkel andis omamoodi tuge ikkagi isikliku abistaja teenuse teemad...  Ma kohe ei saa nendeta!!! (Ja nüüd, kui öeldakse, et kui ei pea mina tegelema IAT-ga, läheks elu paremaks ja aega jääks üle - sorry, ma ei saa sellest loogikast aru.  Kuidas parem... Milleks jääks aega...See teema on juba veres ja südames mul, usutavasti jääb ka, kui tulevad keerulisemad ajad seoses viiruse hulluse tagajärjel. Olen veendunud, et tulevad sotsiaalselt rasked ajad ning ellu jäävad jällegi tugevamad. Nagu alati. Läbi aegade.)

Aga jah, selles  "OKEIS" - mida kuulsin selja tagant juba, ma ei suutnud veelkord papa poole vaadata, kui hakkasin Luisega palatis ära tulema - oli tegelikult kohutavalt jõudu ja lootust... ja elu kokku võtmist... Too hetk ma ei tunnistanud endale, et teadsin, et see on viimane ja algab uus...  Midagi tuli minuga kaasa... Midagi ununes...
Naeratasin endamisi...

Järgmisel päeval, homme 12 aastat tagasi suri papa... Ma ei jõudnudki pärast koolitust enam haigla teda vaatama... See aga ei ole mind kordagi vaevanud... Usun, papa hing elab või on olemas tänagi... Vahel kogunisti tembutab köögis - uskuge või mitte...

Täna mõtlen ikka papa heale ja halvale... Omal ajal olin pettunud, et ta ei olnud normaalne papa, pigem näis ta joodikust papa, kes ei suuda mulle miskit anda... Täna tean sedagi, et ta  siiski andis endast palju, täpselt nii palju, kui sai ja suutis... Võib - olla pärandas mulle kunstiande!!! Ja nalja meelegi!!!

  

Leidsin juhuslikult pildi, mis tehtud suvel 2007, kui tegin väikese remondi. 

Ja viskasin vanu asju ära. Mõtlesin, kas võrkkoti läheb veel vaja. Papal idee, et saab teha mulle kleidi.

Oi, naersime. Erika sai nalja moe tegwmise hetke pildile...

Mis elul hädakest on!!!? Ehk Suure reede õhtu mõistlikus

Mis elul hädakest on...
Egas ei olegi hädakest!
Tõepoolest ei ole.

Ülestõusmispühadeks on pajuurvadki vaasis.
Munad ootavad värvimist... Enne värvimist loomulikult munade keetmine ja külmkapist võtmine... 
Pühadeaeg nagu ikka mul kodus.
Kummaline on mõelda, et kirikud jäävad tühjaks...

Saiavormi sai tehtud. Soolast saiavormi. Esmakordselt elus. Kusjuures väga maitsev sai soolane saiavorm.
Kõht on täis.
Tuba soe.
Mida veel soovida...

Hästi palju sai mõeldud armastusele ja elule...  On hea, et saab üleüldse elada ja armastada. Ja kui seda ise ei tee, kes seda siis veel teeb...  See tähendab,  kes  siis veel iseenda eest elab... armastab...  Seda peab alati ikka ise tegema. Ja õigel hetkel, kui elamisaeg täis tiksub, ise ka surema... Ei mõtle just sellele eriti palju...
Ollakse harjunud teistviisi mõttelaadiga.
Kõik muu on igavene...
Teised inimesed minu ümber igavesed...
Minu ei sõltu palju...

Tegelikult sõltub  küll palju.
Omaenda elu.
Sünnist surmani...

Rahulikku Suure reede õhtut ❤️Hoidke rõõmu ja rahu südameis ❤️

Peale 45 päeva...

... sain täna oma nina pista õue.
Päriselt ka istusin vabatahtlikult sünnast saadik toas. Kodus. Veel varem istusin kodus, kui tuli üleüldine kodune karantiin.  Lihtsalt vahel on selline aeg, et ei ole kellegiga õue minna, treppidest käia... On abistajad ja üldse inimesi , kes julgevad ratastooliga trepil käia ja kes mitte. Igaühel on omad head. Ja vigu polegi kellelgi.
Käisin sõpradega õhtul väljas.
Üle kahe kuu sain ise poeski käia.  Prismas.  Veebruari alguses käisin viimati ise poes.

Nüüd mõnigi võib küsida, miks ma ei suutnud tänagi kodus püsida...      Et  ma ei karta... Mida peaksin väga pelgama...  Surmast ei pääse keegi... Kõik haigused võivad tulla ka igaühte igal ajal...
Õue õhku on kindlasti vaja.
Arvan siiski, et enamus inimesi käivad siiski hetkekski õues. Prügigi viimast. Või jalutamas. Poeski... Ka seesugune liikumine on õues olemine. Mina aga ei saa peadki aknast välja pista... Võin küll vapralt küll nädalaid kodus nelja seina vahel kükitada. Kuid    isegi mu keha väsib ühes asendis olemast - olen aus. Õues käies on kehagi pisut teises asendis, mis hästi hea ja mõnus... 

Olen nüüd justkui väljapuhanud. Pärast paaritunnilist puhkust, mis sain väljaspool kodu olla.
Vaim puhkas.
Keha puhkas.
Sai naerda.
Sai lõõpida.
Sai asjalikke jutte jutustatud.
Prismas hoidsime pikki vahet.

Ega  see väikene linnapilt, mida viivuks nägin, ei olnudki teistsugune, kui vanasti... Olen näinud Prisma parklas palju tühjemana näinud, kui täna... Inimesi ka oli... Noored armunud hoidsid käes kinni ...  
Kassapidajatel maskid. Mind teenindas jällegi mu lemmik kassapidaja Prismas...

Elu õnneks on   ikka alles.
Seda oli kosutav näha.

Taevas säras täiskuu.

Nüüd jaks jaanipäevani kodune olla...
Loodan siiski, et saan enne jaani taas õue.
Seda on  lihtsalt vaja.

Aitäh, minu sõbrad, vahva õhtu eest!

Elu üle mõtlen...

... ikka iga päev... Vanata nüüd juba 42 aastat... Tean, et ta teab seda!!!

Niikaua olen teadnud, et kuidas olen ja mida teen, on minu enda teha. Minu südames. Minu jalgadega. Tollel ammusel aprilli hommikul, kui akna taga oli lumesadu ja vist oli kuskil külma 15 C, tundsin, et hetkega sain suureks. Ise vastutajaks. Ise olijaks. Kuigi olin laps. Ärgates olin aga veel rohkem laps...

Täna mõtlen, et sain olla vanaema kõrval 11 aastat - see väga väga õpetlik aeg. Isegi see aeg, kui tal oli vahel väga halb olla ning mina keeldusin magama, kui uks ei olnud lukust lahti ja telefon minu lähedal... Ega ma eriti ei teadnudki, kuidas abivajadusel teda aidata, aga teadsin, et pean abi kutsuma... Ukse juurde ma joosta ei saanud... Loogiline, et uks lukust lahti, saab kiiremini abi tulla... Kusjuures vana kuulas mul sõna. See oli meie saladus, et jättame ööseks ukse lahti. Ma ei mäleta mitu korda seda juhtus...
Tõenäoliselt vana püüdis mind niiviisi rahustada.
Tal oli süda...
Kui ta lahkus... oli pere kodus...
Viimase palumise tegi mulle, kas  tean ja näen, kus ta hambad on... Teadsin. Nägin. Naersin südamest. Oli hästi naljakas koht, kus hambaproteesid olid - tugitooli all. Ma ei olnud iialgi näinud, et vana kaotab hambad ära.  Kuid, seda, et käivad suust ära, teadsin.  Arvasin, et lollitab... Ei öelnud. Tahtsin, et tagaajamisemäng kestaks natuke kauem... Siis ta tõusis, läks teise tuppa, kuid tagasi enam ei tulnudki...
Mul oli päris kaua enda sees paha tunne, et miks küll ei öelnud, kus hambad on... ja see tunne, et ehk suri kurrbusesse, et  mina ei öelnud... Ega ma neid tundeid polegi eriti rääkinud kellelegi... Ainult üsna tihti  pestes oma hambaproteese tuleb meelde... Siis naeratan.

Mõtlen elu üle järele.
Nagu õpetas  vana.

Nägin teda unes täna...
Tean, et kõik on minul  hästi...

Igatsen olla samasugune vanaema...

Täna oli hea üllatav päev

Mul on tõsiselt hea meel,
et saan olla omas kodus
ja
et mul on oma kunstniku töögi
ning
et minu Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmne Ühing / VDMFK https://vdmfk.com/en/ suudab üllatada ka praegusel keerulisel ajal maailmas.    Üllatas 2019 aasta eest.

Olen tänulik kõike selle eest, mis mul on.
Tõsiselt tänulik.
Õnnelik.

Mul on palju keda/mida armastada.

Olin heas tujus, et lakkisin üle pika aja varbaküüned ära. Ma võin ju ka kodus iseendale ilus tibu olla!!!  

Laupäev nagu laupäev ikka

Pool päeva mäkerdasin uue tööga.
See idee küpses minus paar kuud... Osa ideest on nüüd lõuendil. Nikerdamist värvidega on veel palju. Tahaks, et tunne jääks habrast jõuline ja pildina mõnus. Tammepuu tiirleva tammelehega... Jällegi tundeline maal.
Maalisin vaikuses.
Mind on tõesti tüütanud info, mis pidevalt hirmutab, ja loetakse kokku ohvreid... Jääb tunne, et enne koroona19 ei olnudki ühtki haigust, mille nimel oleks pidanud inimkond valvel olema. Ega surma... Õppime viiruse olemaoluga   rahulikult elama. Võitlema mõistusega. Miljoneid inimesi teiste haigustega teevad seda päevast päeva ju...  Minu soov on rahuneda ning hakata veidi tundmatus maailmas mõistvamalt ja ühtehoidvamalt elama...
Huvitav oli vaikuses värvidega mässada.
Akna taga olid hääled.
 Naabritelt kostusid igasugusi hääli.
Vaikust ei olnudki. Tegelikult.

Poolteist tundi koristasin mäkerdamise jääke.

Hommikupoole arutasime Kuldvõtmekese segakonnaga kaasatust, Kristina kirjutab loo... Kaasatus on lai avar mõiste või pigem väga üldine.
Mina elan oma elu.
Ega ma ei mõtlegi koguaeg kaasatusele. Järelikult, et elan, juba see on millegiks vajalik...

Laupäev nagu laupäev ikka. Erilist vahet mul küll  täna ei olnud, kas tava või eriolukord maailmas. Mina olen selliste kodu - laupäevadega vägagi harjunud.

Pesen n üüd veel nõud. Siis on hommikul hea kööki minna.

Lugege ikka igal ajal!!!

Usun, et praegu omaette olemise olukorras on hea kaaslane raamat.

Minu raamatus on natukene kirjutatud sellestki, kuidas ellu jääda, kui tunned üksindust. Kuidas olla iseendaga sõber ja raskel ajal säilitada positiivsust ja ollagi õnnelik.

Raamatut saab soetada 7 euroga praegusel keerulisel ajal. Saab ka veel hinnast alla poole tingida. Kindlasti soovin postikulu raha.

Minule on suurim tasu rõõm, kui saadakse lugemisrõõmu 😍

Raamatu saate autogrammigi 😉




Kirjutage, kui soov ja kuhu pean raamatu saatma, Kontaktid leiate siit http://www.tiiajarvpold.ee/p/blog-page_60.html  või sõnum facebooki.

Tutvun...

... naljahambaga, kes teeks mulle  2021 1. aprillil tõelise elunalja.

Garanteerin vastukajaks nakkava naeru.

Naljahamba saab ka puhtaks pesta. Hambapasta varu peaks mul olema.

Igavatel naljahambata naljameestel palun istuda omas kodus edasi.

Minu südame ja  koju mahub 1 + 1 tõelist elunalja.

Selle nimel olen valmis varuma aasta naeru. Esimene kogus naeru läheb luku taha juba täna, et aasta pärast naerupiirid lahti keerada.

Jään ootama ja seni hoian pika vahemaad.