Vaatan etv2-st Teemaõhtut Georg Otsast. Hea vahelduseks praegustele teemadele.
Kõrvad puhkavad.
Keha puhkab.
Hing puhkab.
Tunnen nii. Vajan keset maailma kaost seda, et olla ise ikka positiivne, rõõmus...
AGA,
meenub mu vanagi. Vanaema, kes tõesti oli Otsa fänn. Tänapäeva kõnekeeles. Mäletan, kui vaatasime vanaga Otsa matuseid televiisoris, mis oli must - valge. Istusime diivanil. Ma olin vana embuses, ja ta nuttis. Samas oli vana hästi uhke ja õnnelik, et nägi Otsa pärast operatsiooni sidemeis ära... Vist möödusid lihtsalt teineteisest...
Ega ma ei mäletagi, kuidas see neil õnnestus. Haiglas...
Olin 8 aastane. Kui teha kiire arvutus.
Nüüd mõtlen, et ega ma ei olegi vanat näinud teiste meeste pärast nii kurb ja rõõmus... Ma isegi ei mäleta, et ta oleks rääkinud vanaisast, kes oli sõtta jäänud... Vana oli surmani üksi. Ma usun, et neil oli sügav armastus. Leidsin ja lugesin kunagi vanaisa paari sõjaaja kirja... Nii palju või õigemini vähe siis tean vanaisa...
Küllap vanalt saingi esimese arusaamise, et kedagi kuulsat võib ka armastada ja kaasa elada südamest...
Vana oli Otsast 6 aastat vanem...
Praegu kuulsin, mida ma ei teadnudki veel, et Otsal polnud ühte neeru viimased 20 aastat.... Ja ikka töötas - laulis meeletult... Ta on olnud Eesti üks säravam mees, laulukunstnik kõigele vaatamata.
Loodan, et Otsa lauluhääl ei kao kunagi.
Ta on meie ajalugu.
Mina kuulan ka teda hea meelega. Mitte vaid "Saaremaa valssi"... Lapsest saadik meeldib juba näiteks "Mister x" või tõotuselaul...
Hästi mõnus õhtu täna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar