Seega pean olema tänulik IAT jamadele ja keeruka olukorrale jaanuarist - muidu ei sünniks sedagi Taevatüdruku maali, kes on minu sees olemas... Natuke õrn ja harbas, selge, eriline, tavaline... Taevaski on tavaliselt tavalisem , kuid väga - väga tihti eriline... Õrn ja harbas - järgmisel hetkel võib varjutada äikesepilv ... Taevas on selgemast selgem, kui taevas armastavat vaadata ja teada, et igasuguse varju taga on selgust ja valgust Taevas ja ka hinges... Taevas võib ollagi ehk hing maapeal... Silmades võib olla Taeva selgus...
Mõtlesin mitu nädalat Kaupo sõnadele. Jällegi... Mõtlesin, kuidas kujutan pildina... Usun, et taban tunde värvis ära...
Siiani olen teinud ühe värviga.
Taevast on üks.
Mindki üks.
Huvitav, pooleteist aasta jooksul on südamedest soovitatud mulle, et maali tundeid... ja ma suudan rohkem, kui praegu aiman... Nii saan aru. Arvatavasti nii see saabki olema...
Tamm tuleb ka.
Teise pildina.
Mõlemad - selge taevas ja tugev tammepuu - on minus olemas... Arvan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar