"Minuga seda küll ei juhtu!"

Oi, kui palju kordi olen seda hüüet kuulnud. Just siis, kui olen öelnud, et kujuta või mõtle, mis siis saab,  kui jäädki näiteks ratastooli või suluseisu tuppa, et juhtub, mis iganes... Ma ei ole kunagi seda pahatahtlikult seda näidet öelnud. Vastupidi. Olen soovinud, et inimesed hakkaks mõtlema, kui habras on elu ning kuidas saab vaimse tugevusega seda, kui tugev on ellu jäämine.

Inimesed lihtsalt ei osanud ette näha, mis praegu hullumeelses maailmas on... Ja siiski, praegugi on võimalus tugevalt ellu jääda, kui iseendas hoida rahu ja edasipüüdlevat valgust, rõõmu, armastust... Lihtsalt natuke unustada maapealseid väärtused - kiirust, saastamine, mõtetu tarbimine ja vihastamine, ärapanemine, raha...

Mina olen ka mõelnud, et minuga ei juhtu seda ja seda ... Ometi on see, mida olen arvanud, et see ei juhtu, ongi juhtunud...  Õnneks väga head juhtunud. Sest  kuidagi mu alateadvuses on olnud ka küsimus "aga kui juhtub",  kuidagi positiivselt...

Mina tõesti ei oska seda sõnadesse kirjutada... Ma olen seda korduvalt rääkinud ja kirjutanud, et   mulle on öeldud, et mu hing on terve... Sellepärast olengi see,  kes olen. Mitte kõndija. Siiski lennukas. 

Olen kogu elu mõelnud  sedagi, et kuigi   olen ratastoolis, võin ka voodi jääda... See et olen mittekõndija,  ei tähenda veel seda, et minuga ei võiks hullemat juhtuda ... Samas olen end teadlikult hoidnud positiivsena, et olengi selline nagu olen ning olen tõesti rahulik.

Täna vaatasin uudiseid... Mõtlesin hoopis sellele, kas keegi soovib surma hetkedel üksinda olla... Kuidas juba matuseid ei jõuda enam pidada maailmas, oli vist Hispaania näide, surijatele on keelatud läheneda... See on ülemõistuse kurb. Kuidas selline olukord rahuajal ühe viiruse pärast... Maailmas pole sõda... Või siiski, viiruse varjus...
Haiglates ja hooldekodudes on ju ennemgi koroonat karantiinides olnud... Kaks aastat tagasi oli Maarjamõisagi karantiinis, grippi pärast... Siis suri mu mäletamist mööda 75 inimest, tuhandeid olid haiged. Täpselt märtsi 2018 lõpus. Mina loobusin oma plaanitud opist. Oldi veel pahasedki... Täna tean, et tegin ainuõige otsuse siis ja jäin ellu kah. Nüüd on aga mingi uskumatu üleüldine paanika...  
Huvitav, et sellegi üle ollakse järjest rohkem  nõutud, et ei mõisteta, kuidas viirus tungis ühte - teise kohta. Andeks, miks üldse haigused on maailmas, miks paljusid haigusi ei osata veel ravida - oleme ausad. Miks inimesed kukkuvad jala pealt kokku või surevad voodis...      
Küsimusi oleks tuhandeid...
Võib tõesti ei olegi enam vastused tähtsad. Need ei aita .
Kurb, et inimesed surevad...   olles üksinda, lähedasteta...  Ja kannatavad... Ehk on see millegiks heagi...

Maailm puhkab.
Mina usun seda.
Osa inimesi on aru kaotanud. Osa aga püüavad rahulikud ellu veel jääda. Sest nende aeg veel kestab.

Maailm muutub igal juhul.
Meie ümber.
Meie sees.
See juhtub kõiki meiega, kes elame siin Maal. Enam ei saa öelda "Minuga seda küll ei juhtu!"

Hoidkem südamed armastusele ja teineteise mõistmisele valla.
Siis tuleb tasakaal tagasi.
See on omakorda suur töö iseendaga.Sest inimene kohandub aeglaselt. Ja kui veel käsklused ka üle öö, siis tulebki paanika. Teadmatusest, kuidas iseendaga toime tulla...

Üht tean ka veel. Ma ei tea, me keegi ei tea,  mis juhtub veel maailmas, kuid kindlasti juhtub ka siis, kui koroona kaob... Esialgu ei saa see olema lust ja lillepidu, kuid ka selles on kindlasti palju rõõmu, mis aitab üle elada kõige raskema ajagi...