Maailm ei ole täna see maailm, mis oli eile ning homme pole see maailm, mis täna

Võib - olla natuke kordangi end, kuid...
Vaatasin täna tihti õue. Ilm oli imeilus. Nagu oleks maailmaelu endine. Ja ees kena kevad, mis alati toob lootust hinge, et kõik tärkab ...
Kuid...

Maailm ei ole täna see maailm, mis oli eile ning homme pole see maailm, mis täna.  Me keegi ei tea, milline saab  olema ülehomme maailm.
Need ei ole ainult sõnad.
See ongi reaalsus.

Kirjutan siia... Kuid tegelikult ei tea, millal võib tulla hetk, kui internetki kaob...
Nagu ei ole enam ühtegi spordivõistlusi, kultuuriüritusi...
Maailm seiskub nagu.
Ülihelikiirusega.
Surutakse inimesi suluringi.

Kõhe on. Olen aus.
Inimesed on isolatsioonis...
Mina ise olen pidevalt nelja seina vahel. Olen suhteliselt harjunud.  Mõnel ajajärgul vähem, mõnel ajajärgul rohkem. Praegu ei ole sünnipäevast saadik õues käinud s o 21 päeva. Vaikselt hakkab küll   vaimselt pinda käima. On neid, kes arvavad, et praegust olukorda võib võtta puhkusena... Kindlasti  nii see ei ole. Ja veel, kui jääda järsku üksi päevadeks  tuppa - see on psüühiliselt väga raske.

Siit jätkuvalt mu huvi, miks ei ole psühholoogilisi kriisikeskusi ikka veel või kriisitelefone, kuidas üksinduses isolatsioonis toime tulla?
Olen ise valmis kuulaja - tugi olla, kui kellegil on vaja selle taolist abi...

Olen ikka mõelnud, et tuumapomm hävitab maailma... Mitte üks hetk pole olnud nii jube, kui hetkel mu eluaeg.
Lapsena kartsin tuumapommmi...  Tšernobõl katastroof oli kole... Augustis 1991 oli ärev... Ainult siis hoidsid inimesed kokku. Võis kallistada... See andis palju juurde, et kriisi üle elada...
Arvamus oli, et ainult tangid ja tuumapommid hävitavad...
Keegi ei osanud arvatagi, et üks viirus võib praktiliselt ühe hetkega kõikide inimeste elud hävitada maailmas. Või, ehk need, kes ehk tahtsid katsetada igasugusi relvi, oskasid arvata... Öeldakse küll, et on viirus, koroonaviirus... Kuid oleme ausad, siin on lugematul arvul küsimusi...
On tuhandeid teisi haigusi, millesse inimesed surevad ja enamus inimkonnast ei mõtle sellele. Nüüd   elu pea peal...

Ja ennustati ju ettegi, et tuleb maailmas midagi enneolematult -  seda ka inimesed ei tahtnud uskuda...

 Maailm on hapram kui uskusime.
Inimene füüsiliselt jõuetum ja abitum kui arvasime, ja siin ei loe ükski puue ega ka karjääri roll,  kui võimas või rikas sa oled.   Inimesed ei oska ikka veel vaadata iseenda sisse ja sellega tugevdada end niiviisi.
Võib - olla on seegi teooria tõene, et maailmaelu hetkel arengul teistpidi. Läbi raskuste õppime iseend tundma ja hoidma.
Usun, et armastus ja hoolivus jäävad ka siis, kui uues tundmatus maailmas ei ole äkki nii suur rõhk rahal ega muudel tähtsadel asjadel, mis olid endastmõistetavalt olulised eile...

Ellu jäävad hingeliselt ja vaimselt tugevamad.
Kes ei tunne hirmu. Hirm on ka see, mis hävitab inimest. Seda rääkivad pikemalt aega juba teistmoodi inimesed, selgeltnägijad, nõiad jt. Minagi ise olen rääkinud, võib - olla mitte nii teadlikult.. Aga isegi teadlased on hakkanud inimese sisemusele rõhku panema, just selles, et kõik algab iseendas. Immuunsuski sõltub inimese positiivsusest iseenda sees.

Järgmine kord blogin, kuidas mina psüühiliselt ja hingeliselt üksi toime tulen. Ehk saadakse nippe...

Seni olge hoitud!