Mina olen olnud kuu aega toas. Väljas käisin viimati oma sünnipäeval...
Kuidas tunne mul?
Ei olegi tunnet. Seda nii ka ei saa öelda. Tavaline tunne on.
Olen olnud kauemgi toavang.
Mitte küll viimastel viiel aastatel. Paarinädalasi vangistusi on olnud ikka. Igal ajal.
Ma igatsen tõesti õueõhku.
Mitte aknast, millest saan ka siis õueõhku, kui keegi akna avab mõneks ajaks päevas. Ise ei saa ma akent avada.
Märtsis olen näinud kokku viit inimest. Omas elamises. Erinevatel päevadel.
Olen kahe kassiga.
Koroona uudidest olen tegelikult päris ausalt väsinud. Pigem hoidun neid kuulamast. Nad külvavad minu sisse hirme. Neid ei ole mulle vaja.
Hästi palju kuulan muusikat.
Töötan.
Töötan ka iseendaga. Positiivsuse endas on suur töö. Kuid see ainus ravim hulluks minemise vastu. Mitte üks antidepresant ei saa olla nii hea toimega, kui lootus, et kunagi ikka saan jälle õuegi rallima.
Niikaua tuleb nelja seina vahel rallida.
Tihti jooksen peaga vastu seina. Ikka ja jälle ilmneb tõsiasi, et ei saada aru taaskord veel, kes on isiklik abistaja ja kelle huvites ta töötab. Nokk lahti - saba kinni, saba kinni - nokk lahti... Kaua võib puust ja punaseks teha... Aga mul kõva pea...
Kõht on täis.
Pestud - kammitud - kasitud olen ka.
Mida veel tahta...
Ehk suudlust... Kuid praegu on see keelatud. Ja noh, ega mul pole ka ühtki suudlejat. Igaüks ei saa seda ollagi... Valiv olen ka. Aga unistada võib ju. Äkki seisakski ühel hetkel prints mu ees... Mine tea.
Koroona ei kesta lõpmatult. Usun seda.
Elan veel.
Seda ütlen õhtuti ja hommikuti.
Arvutist saab vahel kopp ette. Praegugi sai.
Rahu öösse.
Naeratusi unne. Nii ütles Tuisutaat, kellest on jäänudki vaid see imeilus ütlemine...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar