Kuidas olla iseendaga

Olen olnud elus tihtilugu üksi. Füüsiliselt. Hingeliselt.
Olen nii mõndagi õppinud ja kogenud.
Arvan, et esimese tõelise õppetunni, kuidas ise hakkama saada, sain 18 aastaselt, kui jäin oma Ravila tänava koju ükipäini öösekski. Oi, olin uhke ja õnnelik!!!   Kuigi hästi vähe pelgasin ka... See oli normaalne. Olin olnud lapsest saadik suhteliselt iseseisev ja tihti poolpäeva kodus eemata ja  üldse suurte inimesteta, kuid samas oli ikka keegi minu kõrval. Teises toas või kuskil mujal. Sageli olin sõbrannadega. 24 tunnilisi füüsiliselt üksinda  olemisi sain proovida just Ravila kodus.

Usun, et see kõik on olnud tugev aluspõhi, et olen kasvanud ja arenenud olema iseendaga. Samm sammult. Maksimaalsus pole veel käes. Ja äkki seda ei olegi siin maailmas üldse olemaski. On olemas vaid tippude tipp igas hetkes, et jääda ellu. Iseendaga.

Kõige esmalt olen iseendaga saanud suurimaks sõbraks.
Olen leidnud oma keha ja hingega tasakaalu. Ma ei teagi öelda, kas see on tasakaal või hoopis kokku sulamine. Sest annan selgelt aru, et füüsiliselt ei oleks üldse võimalikki minu  eksistreerimine. Järelikult peab veel miski minus olema, et elan ja hingan. Viimastel aastatel olen mõelnud päris palju omaenda hingele. Ja järjest rohkem meeldib just hingede teemadel kirjutada ja rääkida. Ennem tundsin kuidagi häbi või piinlikkust... Nüüd tajun, et see olengi mina, kes soovib hingest vabaduses elada. Kuigi keha poolt mõelduna võiks olla omaenda vang suletud ringis... Aga just seda ma siiski vist ei ole, kuigi mõnikord näib see nii.

Hommikuti vaatan peegli nüüd juba aastaid ja tervitan iseend, püüan öelda head iseendale südamest. 
Kui juhtub hommikuid, kus see pisiasi ununeb  - tuleb tõepoolest kehv päev. Ma ei saa endaga läbi. Kõik ümberringi pahur ja mustas toonis.
Kindlasti peegelpildis ei otsi  ma endas negatiivset. Kuid olen aus. Aus iseenda vastu. Südamega.

Päevast õhtuni otsin tegevusi - toimetusi.
Töötan. Töö ei ole 8 - 17 nagu siiani arvatakse. Töö on palju laiem ja lõpmatu . Kindlasti töö on maalimine. Töö on ka iseend säravana hoidmine. Hobigi on töö.  Mul on vedanud - mul töö ja töö üksteisega läbi põimunud.
Kuid kui mul igav hakkab või tuleb tühi tunne, siis hakkan koristama. Ma ei kannata korralagedust, kui hinge sees tahab asjad ja tunded sassi minna. Vajan selgust ja korda enda sees ja ümber. Riidekapp peab korras olema.
Vahel vaatan pilvi. Aknast. Need on virgumiste minutid minu moodi. Taevast olen vaatanud lapsena. Otsin nagu miskit... Öösel vaatan tähti...
Mitu korda joon kohvi.
Söön palju magusat.
Ja ometi vahel väsin üksindusest toas ära kahte - kolme ööpäeva pärast, kui olen niikaua üksi olnud. Tundun end lollina, kui hakkan iseendaga kõnelema kõva häälega. Kuigi mõtetes inimene ju kõneleb koguaeg. Olen karjatanud ka, et kas mul pole kedagi tõesti, kellega inimese kombel rääkida. Suhelda.
Internet pole see. Absoluutselt mitte. Facebooki ja videosildade suhted ei ole päris. Internet süvendab vahel ja üsna tihti üksindust. Kui natukenegi iseenda hinge tunda. Ka telefonis rääkimine ei ole päris.
Mina vajan päriselt suhted.

....

Luban, et homme jätkan sel teemal, kuidas olla iseendaga...

Nüüd lähen voodi. Tänan päeva, et oli kõigele vaatamata väga hea päev. Minule küll. Mis siis maailmas toimuv on juba üle mõistuse...  Püüan võimalikult vähe kuulada uudiseid, lihtsalt targem on end aeg - ajalt välja lülitada...