Jäätisetordi kunst tänasel naistepäeval

Otsustasin teha midagi põnevat täna. Saigi tehtud. Põnevat. Kerget. Odavat.Vaga nämmat.
Tegin jäätisetordi isikliku abistaja Mirjamiga. Mõlemale oli elus esimene jäätisetort besseega.
Üllatusime tõsiselt, et jäätis bessee.-  manavalgevahu  all jäi ahjus tõesti sulamata ja külmaks nagu jäätis ikka. Mina olin kaua aega mõelnud, kuidas jäätisetordi ikka tehakse... Kuidagi uskumatu näis, et ahi ja jäätis kokku sobivad.
Kõik tordi jaoks vajavad minevad ained oli mul kodus olemas. Biskviitpõhjale panime punaseid sõstraid, siis shokolaadijäätist, kateks munavalgevaht.
Mirjamiga olime kahekesi õnnelikud ja uhked, et tort õnnestus.
Ajaloolist imelist tordi aitasid süüa Maarja ja Silver.
Külmkambris on veel tordi järel. Seda ei saanud üle veerand tundi laual hoida.

Oli mõnusasti hea ja kerge päev. Naudisime päeva. Keerasime isegi raadio kinni, et mitte negatiivsete uudistega endid vaevata. Ega maailma paanika on igale ühele hirmu allikas ja väsitab rõõmuraasugi. Sedasi halvabki koroona kõik... Seda ei ole ju vaja. Vähemasti mitte enne, kui ei ole suurt põhjust... Jah, maailm on muutunud tundmatuseni ühe ainsa viiruse pärast, kuid paanika meis ka ei aita... Pigem, usun, et rahulikult julgelt edasi elamine aitab rohkem.Juba eile eirasin uudiseid...
Niigi on argipäeva muresid iga päev.
Mõtlesin kogunisti paar hetke, et ehk olen ikka mõtetu naine, mõtetu inimene, kellest midagi olulist ei sõltu ... Kuid ei. Ka mina olen vajalik ja mõtekas.

Eile hilisõhtul vaatasin filmi "Elu pimekohting".