Mul on tunne, et maailm jätab poole elu elamata... Tõsiselt. See hullem, kui surma kartmine...
Täna pidin ööbima Nõiariigis Võrumaal, olema Vunki Manu loometalgudel. Eile hommikul öeldi, et jääb ära. https://helpific.com/stories/vabatahtlik-blogi/iv-vunki-mano-loometalgud-lukkusid-koroonaviiruse-tottu-edasi/?fbclid=IwAR3J_m4HsS8SbnASvO4gWjJSOpv0iC57cRCTYih0gsoN-HykWRyrFFa2qdo
Kõik üritused järjest edasi lükkatud...
See on kõhedust tekitav. Ma valetaksin, kui mul pole kõhe... Uppuval laeval, Titanic meenus, kõlas muusika viimase hetkeni, vähemasti filmis... Ja nüüd võetakse rõõmu tundmise viimaseni ...
Elu sulgub.
Ma ei karda viirust.
Kardan selle tagajärge. Hingede kaostki...
Huvitav on, mina ei tea küll kuskil olevat ühtegi kriisikeskust, kus saaks psühholoogilist abi. Inimesed on justkui püüdud psüühiliseltki karantiini. See unustatud nagu...
Usun, et inimesi, kes psühholoogilist abi vajaksid, saab olema palju. Just eriolukorra pärast.
Praegu on vaja siiski oma meeli rõõmsana ja elavana hoida. Vähe on kasu kokkuostetud wc paberist, kui kogu hing on halvatud.
Maailm pole täna, mis oli eile. Homme ei ole maailm see, mis täna.
Väärtused muutuvad päris kindlasti.
Annaks Jumal ja inglid, et armastust ja tervist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar