Päris suhteid...
Mul on lilled... Taimedegagi tuleb rääkida nagu kassidega. Kõikidel on omad hinged. Loomadel. Lilledel. Kuigi lilli on keerulisem mõista, kuid kui nad on rahul ja soovivad rõõmustada - õitsevad. Praegugi õitsevad mõned taimed, hakkasid õitsema eriolukorra alguses. Ümberringi oli ja on katstroof, kuid nemad õitsevad. Muidugi neid vaadates naeratan tahtmatult.
Lilledele tuleb öelda näiteks ka "hommikust".
Seegi loodusega suhtlemine on kindlasti päris suhtlemine. Kui oskus seda niiviisi näha. Tänada ka lilli ilusa rõõmu eest. Tavaliselt ei tule selle pealegi, et taimi ja looduski tänada...
Kassid... Ma ei ole eriti kassi inimene, kuid meie omi kassideta ei kujutaks ma elu enam ette. Nad on pereliikmed. Neil on PÄBO viirus, see on ainult neil, siis kui nad hulluks lähevad ükskord päevas. Mina naeran, kui võin olla maru tige.
Kassid on nagu justkui lapsed - ei saa nende peale vihastada. Üllatada aga küll.
Muusikata ei suudaks ma ka elada. Vähemasti arvan nii. Ei ole kunagi eriti pidanud muusikata olema. Noh kaks aastat tagasi haiglas olles - ja see oli piin. Hea muusika oleks olnud hinge kosutav ravi... nagu naer. Naer oksendamise vahele... Just selline oli näiteks minu sünnipäev kaks aastat tagasi, kui tulid ootamatult sapikivid... Naeratused ja naer oli parim ravi.
Usun, et praegugi maailma hulluses alles hoidma enda sees naeru ja rõõmu sära. Ei ole mõtet nutta, et kõik on halvasti ja elu läbi... Ei ole ju.
Südamest naer on siiras ja ehtne.
Hirm on tihti, vägagi tihti enese pettus. Külgetõmme, et tulebki see kõige halvem, mida tegelikult ei soovi endale mitte üldse. Hirm/kartmine ei aita mitte üks raas. Vastupidi hoopis. Teeb asju hullemaks.
Praegu mõtlen, et enam ei ole majapidamises raadiot, mis töötaks patareiga... Vahepeal oli mitu raadiot... Loll olen olnud, et viskasin ära... Isegi ei tea, millepärast viskasin... mis neil häda oli... Kui nüüd elekter kaoks või internet... Ma ei ole selles väga kindel, et seda ei juhtuks enam...
Loodetakse tehnoloogiale.
Mina päris sellele ka ei loodaks.
Minu jaoks on uskumatu, kuidas nüüd tehnoloogia peab kõik inimvajadused ära tegema või suhtlemine kaugteel. Olge kodus suletuna, kuid käige ikka õues, võtke söök ukse tagant...
Unustatakse jällegi üks riskirühm, kes tõesti vajavad eluliselt
füüsilist kõrvalabi.
Olen viimasel ajal hästi palju sellele mõelnud, mis
juhtuks minuga näiteks nädalagagi juba, KUI ei oleks ühtki vahetult
abikontakti... Kuid olen ausalt öeldes mõelnud sellele aastaid... Tõsiselt.
Nädalaga oleksin kasimata ja pesemata. Ehk mitte niivõrd näljas. Aken avamata, õhk on haisev... Ja see olukord ei pruugi tekkita ainult eriolukorras ühiskonnas. Olen aus.
Tõsi, ma ei mõtle sellele iga päev.
Usun, et igas kriisis olen tulnud eluga välja. Neid on olnud mul elus mitu. Ja nii kummaline kui see ei näi, olen praegu neile tänulik, et nad on õpetanud mind tugevam olema ja mitte alla anda.
Üle paarikümne aasta tagasi olen olnud nelja seina vahel ligi neli kuud... Seda aega ma ei soovigi hetkel väga meenutada... Oli lähisuhte vägivald... Hea on see, et elu on edasi läinud... Ja mina olen saanud teadmise, et võin olla vastupidavam, kui arvan ka ise.
Teadmine, et palju sõltub minust endast on mul eluaeg olnud.
Mina tean, et häda olukorras olen mina ise esimene, kelle loodan .
Hetkel olen olnud toas vaid kuu. 23. märtsil saab kuu täis.
Loomulikult igatsen õueõhku.
Valetaksin, kui ütleksin, et mul polegi soovi välja tuulutama minna end.
Ja ma ka ei usu, et ainult tuppa sulgumine aitaks 100 %... Ehk saab viirused ei pääse ligi, kuid inimesed haigestuvad ju ometi teistesse haigustesse ka... See tuleb alati äkki.
Olen iseendale selgeks teinud, et surm siin maailmas tuleb niikuinii. Täpselt siis, kui õige aeg...
Olen paaril korral vist surma lähedalt mööda minemast läinud... Ma ei oska teisiti seletada... Usun, et inglid on hoidnud mind... Küllap minu siine elu pidi minema edasi. Ja ongi väga hästi edasi läinud... Aitäh minu inglid, et hoiate mind! Praegugi tunnen, et miski veel vaja teha. Ma ei tea, mis see miski on... Ega ma ei vaevagi selle üle oma peakest. Küllap näen sedagi. Õigel ajal.
Aga hetkel on vaja paanikata elada.
Elada rahulikult ja lootvalt, et elu muutub paremuse poole. Ma ei ütle elu pöördub tagasi... eilsesse. Seda ei juhtu iialgi enam. Ma usun, et tuleb suurem üksteise mõistmine. Võib - olla ongi maailmale vaja korrastust hoopis. Usun, et koroona ei olegi nii hull, kui järgnev kaos. Keegi ei tea, mis siis saab, kui viirus lõppude lõpuks taandub... Küll taandub. Raskeks läheb kindlasti. Olen lugenud ja kuulnud ja isegi mõelnud seda, mida poliitikud näiteks ei rääkigi... Et osaliselt on olukord maailmas vajagi, kunstlikult tehtud. Näiteks https://valguslapsed.com/inimkond-liigub-uude-tulevikku-hiina-liigub-oma-tsooni/?fbclid=IwAR0J51bM3CWmrge63n-ppB6bnYtfW9X_PmPvoklHzK5HnW5KB-PaPAoKpPU# ja taolisi arvamusi on oi - kui - palju... Ise arvan, et tõde on kuskil vahepeal praegu.
Pärast mõõna tuleb tõus!
Milline tõus - kes seda teab... Praegu ei osata sellele mõeldagi. Ei suudeta.
Elu ei ole täna see, mis oli eile.
See on selge.
Loodan, et armastus ei kao.
Homme algab KEVAD.
Võiks vahelduseks armuda ja kallistada julgesti... Ja viirused ja muredki saada kuu peale...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar