Seekord ei teinud lõuendile. Leidsin kapi vahelt mingi ehitus valgeplaadi. Minu seest tahtis tunne, et mu ümber olev pimedust välja tulla värvidena... Minu sees on aga valgusepraod siiski veel alles... Esimesed mustad tõmbed tõmbasin ausalt suurima vihaga nagu kukkuks mu väike tundemaailm kohe kohe kokku. Mida lähemale jõudsin valguse maalimisele, seda rohken sain rahu. Naudisin armastust...
Tegin kolme värvi must - punane - kollane, kuid tulid iseenesest toone aina helgemaid toone juurde.
Usun, et ellugi hakkab taas helgemaid valguse ja armastuse toone juurde voolama.. kui mu oma süda valguse ja pimeduse vahel on armastust, lootust ja usku täis...
Ja see ei loegi, kui mind nähakse pimeduses varjuna... Mina võin särada. Pugeda läbi pragude valguse poole... varjuta...
Keegi ei saa öelda vähemasti seda, et ei suudeta armastada...
See on tunde maal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar