Tegin töövõime hindamise ja puude määramise taotluse Töötukassa keskkonnas.Esimest korda. Mugav oli küll, KUID ausalt oli päris naljakas ja minu jaoks mitte midagi ütlev. Käsi ju mul pole, kuid mul on ju JALAD! Loodan, et mu jalad lähevad arvesse...
Kuid kas saab ikkagi nii lihtsalt kedagi hinnada... Seda olen aastaid mõelnud...
"Minu vaimse ja emotsionaalse seisundiga seotud käitumine häirib teisi inimesi."
Selle küsimuse juures naersin omaette tükk aega. Kas jah või ei - selles on küsimus. Kes mind tunneb, see teab, mida naersin. Olen eluaeg häirinud ühiskonda, ahahah!!! Huvitav, kumb vastus annaks rohkem töövõimet...
Naer naeruks, aga tõsiselt, kuidas hinnadakse töövõimet... Siiani olen 100 % töövõimetu. Huvitav, mitu protsendi olen edaspidi töövõimeline... See on küsimus.
Ja küsimus on ka see, kui palju saab raha... Olen kuulnud, et tublidelt võetakse raha vähemaks. Mõni aasta tagasi, kui töövõimerefom oli kuum teema, sain aru, et tublimatele andakse raha juurde, mis oleks igati loogiline... Aktiivsus nõuab pisut rohkem rahagi. See on lihtsalt nii. Aga praegu tundub vastupidi olema...
Millal jõudakse indiviidi hindamiseni...???
2 kommentaari:
Kurb, et tõsine asi naerma ajab... Olen nõus, et töövõime hindamise taotlus vajab oluliselt parandamist ja täiendamist, lihtsamaks tegemist ja sellega tegeletaksegi juba. Iga reform on alati ebamugav ja tekitab inimestes pahameelt. Alati on arengukohti. Küll aga on mul hea meel, et töövõimereform keskendub positiivsele (mida ma suudan ja saan vaatamata oma terviseprobleemile teha). Sina, Tiia, oledki imetubli! Sul on olnud kindlasti väga raske ja ma siiralt imetlen Sinu sihikindlust, optimistmi, elurõõmu, lahendustele orienteeritust. Ma väidan, et töövõimereform keskendubki indiviidile. Uue süsteemiga ei mõõdeta inimest numbritega (protsentidega). Oluline on sisu - milleks on töötamisel ja igapäevaelus vaja abi, millega saan ise hakkama. Ühe ja sama diagnoosiga inimeste toimetulek ongi väga erinev. Minu arvates ongi oluline keskenduda mitte diagnoosile vaid just tegustemisvõimekusele. Positiivset ja seda, mida saab teha, on vaja rõhutada ja veelgi enam toetada. Kui keskenduda vaid negatiivsele (sellele, mida ei saa teha), siis me võimendame seda, mida ei saa ja kogu energia läheb valesse kohta. Töövõimetoetusest rääkides sinu rahasumma ei muutu, ükskõik, milline see otsus tuleb. Kui varem oli sinu töövõimetuspension suurem, kui uue süsteemiga töövõimetoetuse päevamäära suurus, siis makstaksegi sulle samamoodi edasi.
Elu üle naerame, elus tõsised asjad...
Kui olin 3-ne, öeldi mu vanematele, et hakkan häirima kogu ühiskonda, andke laps ära... Nüüd siis olen 50 aastat häirinudki osavalt ja heaga, isepäiselt - noo see ajab ju naerma, kuidas olen vastupidiselt arstide kartusi täitnud... Eile tõsiselt plahvatasin naerma, kui jälle küsiti, kas häirin teisi inimesi...
See väike selgitus neile, kes ei tea väga mu elulugu...
Kui ei suuda enam naerda, siis arvan, siis oleks minuga ka lõpp - siis ma ei häiri ka...
Tead, Piret, ma ei olegi veel jõudnud väga rahale mõelda... Kindlasti oma aktiivse elu juures vajan rohkem raha... Seega, armasta, siis tuleb töö, mis järel tuleb piisav raha :)
Postita kommentaar