Isiklikke abistajate ehk tööliste otsimistöö ei lõpe iial. Mõnes mõttes on otsimine ja uute inimestega kohtumine hästi põnev ja tore väljakutse. Vahepeal on siiski mõnus mulle otsimisest puhkus, kui keegi jääb pikemaks ajaks.
AGA samas mõtlen, et võiksin proovida, et teatud tegevuses on oma isiklik abistaja. Näiteks ujumises veekeskuses paar korda kuus. Sest multiabistajaid, kes täiega on igas meeldivas ja vajavas tegemises väga abikäpp mulle, leidub vähe. Neid on, kuid peab olema õnne nende leidmisel. Ja mul on olnud multi isiklikke abistajaid. Kuid igal inimesel, ka isiklikul abistajal on oma tugev külg, milles ta hea ja mida võiks abistamisel kasutada. Ja abistajate tugevadest külgedest saaksin mina ehk oma elupusletükid kokku panna. Ja mitte loobuma asjadest lihtsalt käega - loe: jalaga - lüües. Igatahes võiksin proovida sellist variandi.
Isiklik abistaja ei ela minu elu, ta lihtsalt füüsiliselt abistab mul oma elu elada.
Kui kellelegi jääb siingi taas silma minu tööpakkumine, siis võtke minuga julgesti kohe kontakti. 😉
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind
füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu.
Elan täisväärtuslikku elu aktiivse, energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.
Elan täisväärtuslikku elu aktiivse, energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.
Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või
neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada
omaenda silmaringigi, aeg-ajalt reisida ning teenida lisaraha osalise tööajaga.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.
Minust lähemalt saad uurida ja lugeda siit blogist http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline.
Peamine Sinu töökoht on minu kodus Tartumaal Kaagveres. Kuid käime tihti igalpool.
Sobib ka, kui abistad mind mõnes kindlas tegevuses mõned korradki.
On hea tunnitasu. Lisaks tasun töölkäimise kulud, kohv - söök minu poolt.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline.
Peamine Sinu töökoht on minu kodus Tartumaal Kaagveres. Kuid käime tihti igalpool.
Sobib ka, kui abistad mind mõnes kindlas tegevuses mõned korradki.
On hea tunnitasu. Lisaks tasun töölkäimise kulud, kohv - söök minu poolt.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.
Minu
ja isikliku abistaja töö leidmisel või lisaküsimuste korral võta julgesti kontakti: tmloovus@gmail.com
ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks
peaksin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri
paari lausegagi!
Tule töövestlusele, proovipäevale ja siis juba tööle!
Heakohtumiseni
Selle aasta teenuse asised küsimused vallaga on veidi veel minu jaoks lahtised. Sest mõtlen, et ma ei saa ega tohi omaenda elukvaliteediga kuidagi mängida... Pean sammu ette mõtlema, siis jõuan tasahilju sinna, kuhu soovin... Üksnes teenuse olemasolev raha ei tõota mulle veel head teenuse kättesaadavust... Raha ei abista veel füüsiliselt. On sadu pisiasjugi selle juures, millele pean mõtlema... ja mida peaks selgemini veel läbi arutama ja mõistma...Mulle on olnud juba hoiatusmärk juba väga lihtne ja arusaadav lause. Ma eelmine aasta ütlesin valla sotstöötajatele, et pean Rootsi minema, ehk aidate leida mul isikliku abistajat. Soovisin kogeda, kuidas on nad valmis mind natuke juba aitama. See oli tõesti üks esimesi kordi, kui palusin aidata leida inimestki... Ja siis vastati, et ole hea varu kannatust järgmise aasta veebruarini . Naeratasin enda ette. Mul võib ju olla piiramatult kannatust, kuid on asju, mida ei saa edasi lükkada lõpmatult kellegi soovil. Pean küll kasvatama enda sisetunnet ehk südamehäält, sh ka kannatust, kuid mitte selliselt. Kui oleksin hakkanud kannatust varuma loobudes oleksid mitmed head asjad juba ära jäänud... Kasu ei oleks sellest eriti keegi saanud. Peamiselt mina ise. Sain aru siis, et mitte üks inimene ega ametnik ei saa päriselt panna end teiste rolli ja ellu. Minagi ei saa end panna teiste inimeste ega ametnikke rolli ja ellu. Mul puudub selleks õigustki. Tõde on hoopis muus. Isikliku abistaja teenust ega tööd arvatavasti nii hästi ikka veel ei teata ja inimesi lihtsalt ei ole kuigi palju, kes otsekohe tormaks seda teenust selliselt andma nagu kellelegi vaja või ka tööd tegema.
(Tean, et näiteks USA-s olevat üsna sarnased probleemid, kuigi võiks ju mõelda, et seal ometi ei ole neid... See teadmine ei lohuta, kuid mingil moel on tugi. Ja hiljuti juhtusin lugema google tõlke abil ühest rootslanna blogist, kuidas oli rõõmus, et sai tegema oma fondi, kuna riik ei suuda alati aidata.. Jälle toetav. Kuigi samas uskumatu.
Vist ongi nii, et elus püsivad vaid tugevamad, kes suudavad end mingil viisil maksma panna oma sädemega. Ja siin ei loe, kas sul on puue või mitte...)
Usun, et vald ja sotstöötajad soovivad minule vaid head. Usun siiralt. Kuid egas keegi vist õnnekski päris täpselt ette ei kujuta, kuidas mina toimetan, tegutsen ja elan. Isegi mu isiklikud abistajad ei tea kõike mu elus. Nad on vahel üllatunud, kuigi minu jaoks on x hakkama saamine tavaline asi. Seda, et mu elu oleks kõikidel peopesal arusaadav, ei olegi vahest vaja.
Arvan sedagi, et mina oma puudega olen kuidagi raamist väljas. Minuga ei ole kerge. Ega raskegi. Arvan. Ma ei tea. Ise tunnen nii.
Tean, et mu blogi loevad vallaski inimesed. Peaksin vist hoolega mõtlema, mida ja millest kirjutan... Kuid see ei oleks vist see. Püüan lihtsalt ausalt avameelne olla. Kui tahan, siis vaikin... Kindlasti loodan, et keegi ei võta kõike isiklikult. Sisteemis (nimelt ü asemel i) on arenguruumi küllaga. Tervede hingedega saab ikka kuidagi hakkama, kui kuidagi ei saa....
Eile vaatasin järelvaatamisest "Tõde ja õigust".
Kinno vaatama ei saanudki. Ma ei saa öelda "ei jõudnud". Oleks jõudnud. Ei olnud kellega minna, sellepärast ei saanud. Kuigi väga soovisin. Juba sellepärast, et üht grimmeerijat veidikene tean pubeka east, sai koos möllatud. Nüüd ei ole aastakümneid kohtunud, kuigi kuulsin mitmeid kordi tema emalt õnnelikult ja uhkelt, kui lahedalt ja ägedalt filmi tütar teeb.
On küll võimas film. Hästi lahe super grimm.
Eks Tammsaare tõe ja õiguse teemad kestavad siiani, ja edasi ka veel. Ei nad kao kuhugile läbi aegade.Tõde ja õigust nähakse ikka läbi oma silmade. Vaieldakse tühiste asjade pärast... Armastakse omamoodi südamega... Lõpuks jõudakse ringiga tagasi... iseendani...
Hästi lahe on filmi tunnustadakse.
Mina olen hakkanud ütlema, et armasta, siis tuleb töögi.
Ja kõik muugi.
Kuid küsimus jääb, mis väärtus on inimese elul üleüldse...
Selle aasta teenuse asised küsimused vallaga on veidi veel minu jaoks lahtised. Sest mõtlen, et ma ei saa ega tohi omaenda elukvaliteediga kuidagi mängida... Pean sammu ette mõtlema, siis jõuan tasahilju sinna, kuhu soovin... Üksnes teenuse olemasolev raha ei tõota mulle veel head teenuse kättesaadavust... Raha ei abista veel füüsiliselt. On sadu pisiasjugi selle juures, millele pean mõtlema... ja mida peaks selgemini veel läbi arutama ja mõistma...Mulle on olnud juba hoiatusmärk juba väga lihtne ja arusaadav lause. Ma eelmine aasta ütlesin valla sotstöötajatele, et pean Rootsi minema, ehk aidate leida mul isikliku abistajat. Soovisin kogeda, kuidas on nad valmis mind natuke juba aitama. See oli tõesti üks esimesi kordi, kui palusin aidata leida inimestki... Ja siis vastati, et ole hea varu kannatust järgmise aasta veebruarini . Naeratasin enda ette. Mul võib ju olla piiramatult kannatust, kuid on asju, mida ei saa edasi lükkada lõpmatult kellegi soovil. Pean küll kasvatama enda sisetunnet ehk südamehäält, sh ka kannatust, kuid mitte selliselt. Kui oleksin hakkanud kannatust varuma loobudes oleksid mitmed head asjad juba ära jäänud... Kasu ei oleks sellest eriti keegi saanud. Peamiselt mina ise. Sain aru siis, et mitte üks inimene ega ametnik ei saa päriselt panna end teiste rolli ja ellu. Minagi ei saa end panna teiste inimeste ega ametnikke rolli ja ellu. Mul puudub selleks õigustki. Tõde on hoopis muus. Isikliku abistaja teenust ega tööd arvatavasti nii hästi ikka veel ei teata ja inimesi lihtsalt ei ole kuigi palju, kes otsekohe tormaks seda teenust selliselt andma nagu kellelegi vaja või ka tööd tegema.
(Tean, et näiteks USA-s olevat üsna sarnased probleemid, kuigi võiks ju mõelda, et seal ometi ei ole neid... See teadmine ei lohuta, kuid mingil moel on tugi. Ja hiljuti juhtusin lugema google tõlke abil ühest rootslanna blogist, kuidas oli rõõmus, et sai tegema oma fondi, kuna riik ei suuda alati aidata.. Jälle toetav. Kuigi samas uskumatu.
Vist ongi nii, et elus püsivad vaid tugevamad, kes suudavad end mingil viisil maksma panna oma sädemega. Ja siin ei loe, kas sul on puue või mitte...)
Usun, et vald ja sotstöötajad soovivad minule vaid head. Usun siiralt. Kuid egas keegi vist õnnekski päris täpselt ette ei kujuta, kuidas mina toimetan, tegutsen ja elan. Isegi mu isiklikud abistajad ei tea kõike mu elus. Nad on vahel üllatunud, kuigi minu jaoks on x hakkama saamine tavaline asi. Seda, et mu elu oleks kõikidel peopesal arusaadav, ei olegi vahest vaja.
Arvan sedagi, et mina oma puudega olen kuidagi raamist väljas. Minuga ei ole kerge. Ega raskegi. Arvan. Ma ei tea. Ise tunnen nii.
Tean, et mu blogi loevad vallaski inimesed. Peaksin vist hoolega mõtlema, mida ja millest kirjutan... Kuid see ei oleks vist see. Püüan lihtsalt ausalt avameelne olla. Kui tahan, siis vaikin... Kindlasti loodan, et keegi ei võta kõike isiklikult. Sisteemis (nimelt ü asemel i) on arenguruumi küllaga. Tervede hingedega saab ikka kuidagi hakkama, kui kuidagi ei saa....
Eile vaatasin järelvaatamisest "Tõde ja õigust".
Kinno vaatama ei saanudki. Ma ei saa öelda "ei jõudnud". Oleks jõudnud. Ei olnud kellega minna, sellepärast ei saanud. Kuigi väga soovisin. Juba sellepärast, et üht grimmeerijat veidikene tean pubeka east, sai koos möllatud. Nüüd ei ole aastakümneid kohtunud, kuigi kuulsin mitmeid kordi tema emalt õnnelikult ja uhkelt, kui lahedalt ja ägedalt filmi tütar teeb.
On küll võimas film. Hästi lahe super grimm.
Eks Tammsaare tõe ja õiguse teemad kestavad siiani, ja edasi ka veel. Ei nad kao kuhugile läbi aegade.Tõde ja õigust nähakse ikka läbi oma silmade. Vaieldakse tühiste asjade pärast... Armastakse omamoodi südamega... Lõpuks jõudakse ringiga tagasi... iseendani...
Hästi lahe on filmi tunnustadakse.
Mina olen hakkanud ütlema, et armasta, siis tuleb töögi.
Ja kõik muugi.
Kuid küsimus jääb, mis väärtus on inimese elul üleüldse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar