Mõnus ja normaalne nädalavahetusel. Mina olen ikka mõelnud, miks mõeldakse, et puhkepäevadel peabki ainult jalad seinal puhkama... Mul hakkas igav selliselt puhkamisest. Kuigi eile õhtul umbes tunnikese teleri ees väsinult ja siis keerasin minu jaoks väga vara magama. Kuid õhtu meeldis. Nõud olid pestud, tuba enam-vähem korras, kõik nagu tehtud... Kassid ja laps - noh, mis laps ikka, kuid ema jaoks ikkagi - magasid...
Oli ka Merlega isikliku abistaja töö proovipäev. Õigemini proovitunnid. Need küll läbis edukalt. Minu+le oli väga tavaline juhendamine ja õppetamine.
Jäin mõtlema, et mitmeid miljoneid kordi olen kuulnud samu küsimusi iseenda kohta. Kui kukkud, mis siis saab? Kas haiget ei saa? Miks ja kuidas...
Vastuseid siinkohal siia ei kirjuta. Võite aimata. Või juba paljud teavad ka. Olen neile küsimustele täpselt samu miljon korda, kui on küsitud.
Küsimused igati loogilised ja loomulikud. Eriti võõralt, kes soovib veidikene minu ellu tulla. Isikliku abistajana.
Arvan, et Merle saab peagi aru, miks ma vastasin nii nagu vastasin, rääkisin nii nagu rääkisin... Usun praegugi juba, et tegelikult mõnd olulist asja mõistis väga hästi.
Siis valmis selle aasta esimene maal. Reede vastu laupäeva öösel maalisin kella kolmeni. Tegelesin selle maaliga umbes nädala. Soovisin lõuendile lehma. Lehm ei tulnud üldse. Tuli lehmake. Vissi. Hästi rõõmus vissi. Ma joonistasin esimest korda elus lehma. Joonistan vahel enne maali läbi, vahel vähem või rohkem kordi... Soovin tunnetada, mida teen... Vähemasti ma ei mäleta, et oleks kunagi lehma joonistanud...
Kindlasti näete pildi varsti.
Täna olen teinud ühte-teist ja kolmandat.
Olen olnud jälle iseendaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar