Minu jaoks on uskumatu, kuidas on olnud nii kaua midagi kirjutada. Mind end ajab naerma. Tavaliselt elust kirjutades on saanud 3778 blogilugu. Need hetked, mis on mulle endale tähtsad. Rõõmud. Mured. Ei midagi erilist ju.
Lugejaid jätkub piisavalt. On olnud vähem ja rohkem lugejaid erinevatel aegadel. Ega ma ei ajagi neid taga. Blogin oma lõbuks. Harjumusestki. Mind jälgivad ja loevad need, kellele lähen korda.
Kindlasti võta blogimist tööna.
Olen mõned head aastad on minu nimelist domeeni toetab Margus ja http://www.interneti-turundus.
Mu tänu selle eest! Olen saanud sellest ajast lihtsalt Tiia olla nagu olin ammu unistanud ja soovinud, mitte ratastooli - Tiia... Arvasin, et sellest hüüdnimest ei õnnestu iialgi lahti saada, kunagi kuskil keegi hakkas mind kutsuma just ratastooli - Tiiaks... Mu blogi aadresski oli ka selle nimega... Olin leplik, kuidagi harjunud, kuid ... see ei meeldinud sisemuses absoluutselt mulle. Ja siis tuli äkki uus kodulehe ja blogi aadress - ning sellest väikesest muudatusest piisaski, et ununes üsna kiiresti mu nime eest ratastool. Täna öeldakse mulle Tiia. See on üks parim asi, mis olen blogimisest saanud!!
Olen saanud ka sõpru juurde.
Olen ka peast läbi lasknud, kui ehk lõpetaksin pidulikult blogimise... On ju minust palju ägedamaid blogijaid... Aga samas mõtlen, et mind on siiski üks ja ainus ning keegi ei suuda selliselt rutiinselt blogida oma lahedat ja põnevat elu, mida tõesti armastan. Niisiis, kirjutan seni, kuni on mida kirjutada. Kuni suudan naerda iseenda ja oma elu üle. Võib - olla peaksin veel rohkem ausamalt kirjutama... Siiani pole pooltest asjadest bloginud, kuid kõikest ei saagi kirjutada... Valetanud pole ma kindlasti ridagi...
Siin on esimene blogitust
http://www.tiiajarvpold.ee/2006/01/mina-tiia.html
Mõni koht pani selles mind naeratama. Mõnes arvamuses iseenda kohta olen täna rohkem küpsem ja nii edasi. Üldiselt olen ikka seesama Tiia, kes olen hetkel ja hommegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar