... et ma ei sobi siia maailma.
... et püüan olla, kuid asjatult...
... et olen mitme tule vahel lõksus, kusjuures tuledel on oma leek, mis igal tulel omamoodi õige.
... et ei saagi olla kõikidele meeltmööda. Saab vaid olla omamoodi ´ja iseendale meeltmööda. Igaüks ajab siin elus siiski oma asja. Olla üksteistele meeltmööda saab ainult siis, kui on ühine meel mõnes asjas ja siiski see omamoodi.
Vahel püüan mõistusega mõista ja teha/toimetada ning siiski põrkan vastu seina nagu mingis mõttes üleliigne lüli... Ma ei saagi aru, kas siin mängivad rolli füüsilised puuded või pisut eriline hing või veel miski...
Vahetevahel tunnen, et muretsen liiga palju ning see takistab iseenda edasiminekut ja arengutki...
Vahel on lihtsalt vaja loobuda asjatust muretsemist. Alla anda. Alla anda aga nii, et uuesti tõusta ja edasi minna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar